Muinasjutt kolmest ketrajast

Millal teie viimati muinasjutte lugesite? Lapsepõlves?

Minu jaoks, nagu ma vist kusagil eelmises sissekandes juba mainisin, on see tegevus hetkel väga aktuaalne - tegelikult ma saan sel sügisel muinasjutu lugemise, jutustamise ja analüüsimise eest koguni arvestuse :) Ja nüüd on mul kuri kavatsus teilegi üks lugu rääkida - lugu kolmest ketrajast. Oleks väga tore, kui te viitsiksite pärast selle jutu läbilugemist kirjutada, mis mõtteid see teis äratas või mis moraaliivakese teie sellest üles korjasite, sest mind huvitab väga, kuidas erinevad inimesed seda lugu näevad... (NB! Õigeid ega valesid interpretatsioone ei ole olemas!)


Muinasjutt kolmest ketrajast

Elas kord tüdruk, kes oli laisk ega viitsinud kedrata. Ükskõik, mida ema talle ka ei rääkinud, tüdruk ei tahtnud oma toimetusi teha. Viimaks sai ema nii vihaseks, et karjus ta peale. See pani tüdruku nutma. Just sel hetkel sattus mööda sõitma kuninganna. Kui ta nuttu kuulis, pidas ta tõlla kinni, astus majja ja küsis emalt, miks ta tütre peale karjub.

Naine tundis häbi, et peab tütre laiskuse üles tunnistama, ja ütles: "Ma ei suuda teda kuidagi ketramast takistada. Tema tahab muudkui kedrata ja kedrata, aga mina olen vaene ja ei jõua lina osta."

"Oh, " ütles kuninganna, "mulle meeldib ketramise hääl üle kõige maailmas. Viin su tütre koos endaga lossi. Mul on palju lina ja ta võib kedrata nii palju, kui soovib."

Ema oli sellise kaubaga väga rahul ja nii võttiski kuninganna tüdruku kaasa. Kui nad paleesse jõudsid, viis kuninganna tüdruku kolme tuppa, mis olid maast laeni kõige peenemat lina täis.

"Ketra see lina ära," ütles kuninganna, "ja kui sa sellega valmis oled, saad mu vanima poja endale meheks. Sellest pole midagi, et sa vaene oled. Mulle meeldib, et sa nii tubli tööinimene oled."

Tüdruk oli hirmu täis, kuna oli selge, et kogu seda lina ei jõuaks ta isegi siis ära kedrata, kui ta viiesaja aastaseks elaks ja kõik ööd ja päevad töötaks. Kui ta üksi jäi, hakkas ta nutma ega suutnud üldse kedrata.

Kolmandal päeval tuli kuninganna. Kui ta nägi, et midagi pole veel kedratud, oli ta üllatunud, kuid tüdruk vabandas end sellega, et polnud suutnud alustada, kuna tundis ema järele igatsust. Kuninganna jäi selle seletusega rahule, aga arvas, et nüüd on küll aeg tööle hakata.

Kui tüdruk taas üksi jäi, ei teadnud ta, mida teha. Meeleheites läks ta akna juurde... ja sealt nägi ta kolme kummalist naist enda poole tulemas. Esimesel oli lai ja lame pöid, teisel nii pikk alahuul, et see rippus üle ta lõua, ja kolmandal suur pöial. Nad jäid akna alla seisma, vaatasid üles ja küsisid tüdrukult, mis lahti. Tüdruk rääkis neile oma loo ära. Selle peale ütlesid naised: "Me aitame sind, kui sa meid oma pulma kutsud, meid häbenemata oma tädideks nimetad ja meile sellekohased istekohad annad. Siis ketrame kähku su lina ära."

"Nende tingimustega olen ma suurima heameelega nõus," vastas tüdruk. Siis lasi ta kolm võõrast naist sisse ja tegi neile esimeses toas ruumi. Naised võtsid istet ja hakkasid ketrama. Esimene vedas niiti ja tallas ratast, teine niisutas niiti ja kolmas keeras seda ning lõi pöidlaga vastu lauda. Niipea, kui ta pöidlaga vastu lauda lõi, langes põrandale viht, mis oli tõeliselt ühtlaselt ja peenelt kedratud.

Tüdruk peitis kolme ketrajat kuninganna eest, kui too käis suuri valmis niidi hunnikuid vaatamas. Peagi oli esimene tuba tühi, siis järgmine ja siis kolmaski. Töö lõppedes seadsid kolm naist end lahkuma, öeldes veel tüdrukule: "Ära unusta seda, mida sa meile lubasid: see on sinu õnne alus."

Kui tütarlaps kuningannale tühje tubasid ja niidihunnikuid näitas, andis kuninganna korralduse pulmad pidada. Ja peigmees oli rõõmus, et saab endale nii tööka ja kauni naise.

"Mul on kolm tädi," ütles tüdruk. "Nad on minu vastu väga head olnud. Tahaksin nad pulma kutsuda ja lasta neil meiega koos lauas istuda."

Kuninganna ja peigmees jäid nõusse. Kui pulmapidu peale hakkas, astusid kolm kummalist naist sisse ja pruut ütles: "Tere tulemast, kallid tädid."

"Oh," ütles peigmees, "kuidas sul küll nii kummalised sugulased on?"

Ta läks vargsi naise juurde, kellel oli lai ja lame pöid, ja küsis: "Kuidas sa sellise laia pöia said?"

"Vokki tallates," vastas naine.

Siis läks peig teise naise juurde ja küsis: "Kuidas sa endale nii suure huule said?"

"Niiti niisutades," vastas teine naine.

Siis pöördus peig kolmanda poole: "Ja kuidas sina oma suure pöidla said?"

"Niiti keerates," vastas kolmas naine.

Selle peale muutus peigmees väga murelikuks ja kuulutas: "Minu kaunis pruut ei tohi enam kunagi vokki puutuda!"

Ja nii ei pidanudki õnnelik tüdruk enam ketrama.