Hommik endaga

Ma tõusen täna
taeva tugevuse toel,
valguse ja päikese,
kuu kumenduse,
tule toreduse,
välgu kiiruse,
tuule kärmuse,
mere sügavuse,
mulla kestvuse,
kalju kindluse toel.

(Vana Iiri palve)

Huvitav küll, täna on kõike muud kui rahutoojana tuntud Bush kinkinud mulle rahuliku hommiku... :) Tema visiidi tõttu on liiklus Pirita teel ja kesklinnas nii pea peale pööratud, et ma parem ei üritagi enne pärastlõunat kooli minna. Saan olla üksinda kodus, lugeda, omi mõtteid mõelda, öösärgis klaverit harjutada, kohvi juua ja niisama uimerdada. Milline harukordne õndsus... :)

Ja ma saan kuulata midagi muud peale klassika! Viimasel ajal on minu muusikatarbimine natuke balansist väljas. Mitte et ma ei naudiks klassikat, ja mida rohkem ma selle kohta õpin, seda enam; aga ma olen oma loomult eklektik ning hetkel on minu hingelaevuke kohustusliku kunstmuusika all kreeni vajunud. Ma ei saa aru nendest, kes väidavad, et klassika ongi oma loomult ülimuslik ja tõeliselt intelligentsed inimesed peaksid ainult seda kuulama. Minu jaoks ei ole mingit žanrilist hierarhiat olemas. On hästi või halvasti tehtud/esitatud lood, ja lood, mis lähevad hinge või jätavad külmaks. Ning muide, need suurepäraselt lahendatud matemaatikaülesanded, mis tahavad olla tänapäeva kunstmuusika, kuuluvad küll sinna kõige viimasesse kategooriasse! Laske mul olla mats...

Minu listis ja lemmikute seas on hetkel Oasis (sellised lood nagu "Wanderwall", "Morning Glory", "D'you Know..." jne kuuluvad kindlalt roki kullavaramusse), Weezer (nad on lihtsalt geniaalsed kutid :)), The Verve (jätkuvalt - nende "Urban Hymns" on super album!), After Forever (bänd, mis metali poole pealt on tõusnud mu igiammuste saatjate Nightwishi ja Within Temptationi kõrvale) ja, üllatus-üllatus, Lacuna Coil (olen nende muusikat ennegi kuulanud, aga alles nüüd hakkab see mulle päriselt kohale jõudma...).

Kui juba kultuuritarbimisharjumuste ettekandmiseks läks, siis raamatutega on nii, et mina, kes ma kunagi neelasin mitu romaani päevas, olen nüüd takerdunud käputäiesse igiammustesse lemmikutesse. Hetkel näkitsen unelektüüriks taas Salingeri novelle. Kardan aga, et pean varsti sellegi "Õhtumaade muusikaloo" vastu vahetama... :( KUMU-sse ega ühtegi teise Tallinna teatrisse peale "Estonia" ei ole ikka veel aega saanud jalga tõsta, nii et kommentaar matsluse kohta kehtib ka selles valdkonnas.

"Da Vinci koodi" vaatasin üleeile lõpuks ära. Osatäitmised olid väga head, story'st aga ootasin kogu selle ümber keerutatud tolmu põhjal midagi enamat.

Aga nüüd on aeg heietamine jätta - lähen parem oma järelejäänud vaba hommikut nautima. Küll see on kaunis!!! :)