Koerad, kassid ja unenägude seletamine

Ei ole endast jälle nii kaua elumärki andnud, et paljud teist on mind ilmselt juba mõttes maha kandnud ja mu olemasolu unustanud ;) Põhjus on, nagu alati, lihtne - minu elu on, niivõrd kui see on üldse võimalik, veel kiiremaks läinud. Eksamid-arvestused lähenevad, nõudmised kasvavad, ja aeg-ajalt tunnen ma ennast nagu koerakutsikas, kes on hammastega kinni põrandaharjas, mida täiel kiirusel mööda tuba ringi veetakse. Kole on, jalad ei suuda kuidagi piisavalt käbedalt töötada, aga lahti lasta ka nagu ei tahaks... :) Tegelikult ma mõtlesin just täna, et kui ei oleks seda pidevat võimete piiride katsumist, siis vist ei oleks nii huvitav ka. Vähemalt ma ei oleks ise sisemiselt rahul, nagu ma praegu kõigest hoolimata olen. Isegi kui unetunde jääb napiks, isegi kui sügismasendus kipub jälle kallale, tervis jukerdab ja ilma sissetulekuta ära majandama ei ole ka ikka veel õppinud...

Praegune seis on umbes selline, et eriala läheb hästi, näitlejameisterlikkus üldiselt ka, ja klaveriõpetaja arvas täna, et kui ma samamoodi edasi töötan, siis ma mitte ainult ei jõua teistele varsti järele, vaid ehk neist ettegi :) Solf on aga mu kirstunael ja harmoonia praktiline osa ehk järgnevuste mängimine samuti. Kehatehnikas koperdan tantsida ja kõnetehnikas jutustame üksteisele muinasjutte, mis on iseenesest päris tore tegevus... Itaalia keeles jutustame juba ka. Üllatavalt kiiresti läheb. Siis on veel muusikaajalugu, milles mul tuleb homme teine kuulamistest, nii et hetkel ma kuulan, kõrvad laiali peas, 41 lugu baroki- ja renessansiajastu heliloojatelt ning juba värisen hirmust (et ma neid ära ei tunne, muidugi - lood ise on enamikus täitsa kenad).

Üks hale ja armas juhtumine nädalavahetusest kah, õpetuseks vanale ja noorele rahvale. Nimelt selles osas, et ilmas on kohutavalt raske elada, kui kõigesse kiirelt ja jäägitult kiinduda. Mina ise ei õpi sellest vist kunagi... Loo taust on selline, et, nagu paljud teist juba teavad, olen ma endale alati oma looma igatsenud, aga mu elustiil ega majanduslikud tingimused ei ole seda kunagi võimaldanud. Tallinnasse kolides oli meil R-ga sel teemal juttu, aga otsustasime mõlemad raske südamega, et kunagi tulevikus... Nojah. Reede öösel avastasime oma koridorist võõra valge kassipoja, õnnetukese, paanikas ja määrdunud olevuse. Loomulikult ei suutnud me teda nälga ja külma jätta. Järgmisel päeval küsisime naabritelt, kes ei olnud nädalavahetusel ära sõitnud, kas nad on teda varem näinud. Ei olnud. Tegime järelduse, et küllap see loomake on peremeheta. Korraga hakkas meile järjest enam tunduma, et tegelikult oleks meil küll võimalik ta endale jätta. Kassike mängis ja lõi nurru ja me olime päris õnnelikud. Ostsime talle oma viimase raha eest süüa ja liiva ja puha. Tore nädalavahetus oli. Ning siis pähapäeva hilisõhtul tulid koju meie kõrvalkorteri seebiooperistaarid (selgituseks: seal on üks ema väikese lapsega, ainult et issikandidaate on mitu ja enamasti ebakaines olekus) ning selgus, et see on hoopis nende kassipoeg. Nad olid oma tavapärastel segastel asjaoludel nädalavahetuseks ära läinud ja jätnud kiisu üksinda. Too aga ronis lahtisest õhuaknast välja ja pani putku, kuni jõudis meie ukse taha. Midagi ei olnud teha, tuli meie armas kassike peremeestele tagastada :( Nutsin öö läbi nagu lollakas ja ei ole oma leinast tänaseni üle saanud. Ühtlasi on R mulle nüüd järele andnud, et ükskõik kui raske see ka ei oleks, me võtame endale lähiajal kassipoja. Teil pole mõnd hetkel ülearu?

Vot sellised lood siinkandis. Muide, kuna mul päeval reeglina aega suhelda ei ole, siis näen teid, vanad sõbrad, kõiki järgemööda öösiti unes... Ja mõtlen ikka sellele, kuidas teil läheb. Kirjakast on viimasel ajal paraku tühjaks jäänud. Ma tean küll, asi selles, et ma ise ei kirjuta. Aga noh... Jah... Ma ei oskagi seda mõtet nüüd kuidagi lõpetada. Ühesõnaga loodan, et teil kõigil läheb eduliselt ja et me kunagi parematel aegadel ikka veel kohtume.