Olen ikka veel elavate kirjas...

... ainult et aega on, niivõrd kui see on võimalik, veel vähem kui eelmisel semestril. Ma ausõna heidan aeg-ajalt kontrollpilke peeglisse, et ega kõrvadest juba auru ei tule. Akorde ja harmoonilisi järgnevusi ehitan isegi unes (enamasti võimatult valesti, ja ärkan selle peale õuduskarjega), päeval olen reeglina koolis ning õhtul kodus klaveri taga. Koolis on muidu endiselt huvitav - kõnetehnikas loeme luuletusi, kehatehnikas õpime modern- ja jazztantsu aluseid ning näitlejameisterlikkuses teeme stseene Tätte näidendist "Palju õnne argipäevaks". Minu sotsiaalse suhtluse määr, kui oma kursus välja arvata, sarnaneb erakvähi omale. Kuskil üritusel ei ole pikka-pikka aega käinud. Eile tegelikult kuulasin siiski ooperi sünnipäeva puhul "La Vally" kontsertettekannet, aga see kah rohkem erialane värk (muide hea oli, mulle väga meeldis muusika ning esitus oli ka päris OK. Ainus asi, mis tagantjärgi analüüsides kahtlusi äratab, on libreto - põhimõtteliselt on kogu ooper tüdrukust, kel kombeks iga probleemi puhul mägedesse ajama panna ja sealt karjuda, et ei tule alla. Lõpuks hukkuvadki ta ise ja ta sama põikpäine armsam lumelaviinis, mis on ooperižanris muidugi üpris unikaalne suremisviis :))

Seda uudist ka (või noh, kelle jaoks uudis, kelle jaoks enam mitte), et R loobus õpetajakutsest ja on nüüd täie koormusega stuudiomees. Hea meel on näha, kuidas inimesel silm särab, kui saab ometi teha asju, milleks ta 100 % loodud on! Muide, nädala algul tähistasime oma koosolemise neljandat aastapäeva.