Muust elust ka...

... ehk teisisõnu sellest, kuidas mul ei ole eriti muud elu väljaspool õpinguid. Läks isegi nii, et pidin oma armsale abikaasale sünnipäevaks sokkide kudumiseks öötundidest lisa näpistama... Ma olin vist küll tõsise laksu all, kui mõtlesin, et sellest aastast läheb kergemaks; ma lihtsalt ujun igasugustes ülesannetes ja pean harjutama, harjutama, harjutama, et jõuda järele kõigile neile, kes on nooditundmist ja klaverimänguoskust põhimõtteliselt emapiimaga sisse imenud. On õpetajaid, kes saavad minu situatsioonist aru ja toetavad mind igati, aga on ka neid, kes vist ei mõista päris täpselt, kust ma tulen ja mida ma teen; kõige rohkem vihastab, kui keegi arvab, et ma laiskusest ei oska koduseid ülesandeid piisavalt hästi. Eile lihtsalt oli üks taoline juhus, ja nagu ilmselt ka sellest postitusest aimub, olen siiani endast väljas. Aga pole midagi, ma kasvatan endale parajasti meetripaksust nahka :)

Ärge saage minust valesti aru, elu on tegelikult ilus ja mulle meeldib õppida. Päevad on lihtsalt ebaõiglaselt lühikesed...

Ühtlasi arvan, et taoliste "kiire ja palju õppida" postitustega kandideerin ma elutöö auhinnale kõige igavamate blogijate kategoorias :) Aga mis teha, kui minu igapäevased ahhaa-elamused piirnevad mustlaslaadide kasutamise ja Rahmaninovi romansside avastamisega...