Nii paljust oleks kirjutada...

...aga lihtsalt ei leidu momenti, et arvuti taha istuda. Kardan, et minu MSN-i ja Orkuti kontosid hakatakse juba tasapisi sulgema. See lehekülg siin vist viivleb veel pisut enne lõplikku kadu...

Kaldun viimaste nädalate põhjal arvama, et tegin vea, võttes endale aasta peale 47 punkti eest aineid. EMTA-s on erinevalt TÜ-st ainepunkt tõesti sellise ja palju suuremagi mahuga, kui ta kirjade järgi peaks olema. Olen praegu olukorras, kus tuleb korraga sajasse suunda tormata ning mitte millessegi ei saa niimoodi süveneda, nagu tahaks. See hõlmab ka eriala; eilsel õpilaskontsertil tegin taas ajalugu ehk siis sündis tõsine klassikaimprovisatsioon Concone vokaliisi ainetel. Olin just tulnud esimesest ooperistuudio proovist, kus ka lavastaja kohal oli, kohutav väsimus oli kallal ning poole laulu peal kadus kontsentratsioon täiesti ära: mingi hetk tunnistasin huviga publikut, et mis loomad need on, siis tuli meelde, et pean laulma, ja läksin edasi esimese fraasiga, mis meelde tuli - mis oli loomulikult vale fraas. Minu vapustavalt tubli klaverisaatja vajutas mulle seepeale lihtsalt toonika kolmkõla alla, kuni ma improviseerisin veel mingid lõpetavad fraasid, ja lisas seejärel kadentsi. Olukorra ilu seisnes selles, et MITTE KEEGI ei saanud mitte midagi aru, isegi mitte minu erialaõpetaja :)

Aga ega's midagi - virisemine ja hala ei ole kunagi kedagi edasi aidanud. Mul ei ole teist valikut kui lihtsalt jätkata... Sel nädalal on meil projektinädal - mitte et see puhkust tähendaks, aga töö käib veidi teise graafiku järgi. Võib-olla avaneb mul isegi võimalus veel üht koma teist teiega jagada - vähemalt arvutiekraani vahendusel...