November...

...on nagu tavaliselt aasta üks vastikumaid kuid - pime, unine ja kiire. Mingi viirus reisib mul juba pikemat aega organismust mööda ringi nagu Tootsi ishias; vahepeal oleks nagu parem, aga siis läheb jälle siin ja seal asi käest. Kooliga on endiselt nõnda, et kui tahaks kõigega korralikult tegeleda, siis peaks magamise ära unustama; aga kust sellisel juhul eriala jaoks energia tuleks? Meid just mingis loengus üllatati väitega, et professionaalse klassikalaulja füüsilise koormuse aste jääb napilt alla balletitantsija omale.

Hetkel on põhiteema ooperite kuulamine. Neljapäevaks peaksin kümmet ooperit enam-vähem peast teadma. Tegu on iseenesest väga tuntud teostega, millest enamust olen varemgi kuulnud-näinud, ka korduvalt; ent ometi puudub mul selline kultuurikiht, et ma lambist kõiki aariaid-ansambleid ära tunneksin. Nüüd ma siis kuulangi paaniliselt kaks-kolm ooperit päevas, ja tuleb tunnistada, et isegi headest asjadest saab mingil hetkel siiber. Võtsin täna just "Rigoletto" ette ning "Caro nome" kõlades tekkis mul tõesõna tahtmine Victor Borge kombel "Why!?" karjuda. Ausalt öeldes ei ole see ka kunagi mu lemmikaariate hulka kuulunud. (Aga mis puudutab Victor Borget, siis soovitan soojalt YouTube'ist lisaks antud numbri teist osa ja muidki tema esinemisi vaadata - väga geniaalne vana oli! :) Ja vihje korras, kui keegi tahab - mul on olemas tema The best of... 2-tunnise show'na...)

Nii, aga nüüd aitab lobisemisest. Mind ootab klaver (kus ma neljast ülesantud palast kobamisi kaht mängida oskan) ja armastatud Donizetti "Armujook".