Reisikiri vol 1

Mulle tuli just meelde tsitaat ühest üldse mitte minu lemmikkirjandusteosest: „Algas töö, algas eluaegne töö, algas töö, millest pidi jätkuma isegi tulevatele põlvedele...“ Ma ei tea, kas asi päris nii drastiliseks kujuneb, ent tõepoolest - ma küll alustan praegu oma viimase nädala kirjeldamist, aga see on olnud nii kaleidoskoopiline ja sündmusterohke, et kahtlane, kas ma sellega iial lõpule jõuan... :)

Niisiis eelmise pühapäeva varahommikul startisin ma Tallinnast Pärnusse suu-uuure spordikoti ja üsna segase arusaamaga järgneva nädala logistilisest poolest. Laulsin Agapes teenistusel, lobisesime peale seda pisut Mairega ning seejärel kohtusin haruldase külalise Liis T.-ga, kes rõõmustas mind uudisega, et varsti ei olegi enam nii haruldane teda Eestimaal kohata :) Istusime kohvikus ja vanas heas Brackmanni pargis Sütevaka vastas, kuni pidin emale vastu minema. Ema tuli Häädemeestelt; ööbisime oma sugulaste juures Pärnus, sest hommikul pidime juba vara Kihnu praami peale jõudma. Aga minu sugulastel, kujutate te ette, oli koduloomaks kuri jänes! Ausõna, ta hüppas muudkui ähvardavalt lähemale ja urises, kui talle silma alla sattusid. See oli nii koomiline, et ma lihtsalt pidin selle jäädvustama.

Järgmisel hommikul kohtusime Kati, Liis S. ja Siljaga ning nende autoga algas sõit kõigepealt Munalaiu sadamasse ja sealt juba praamiga Kihnu. Ilm oli pilvine, ent Manilaiu kohal piilus juba päike...

Järgneb... (loodetavasti...)