Reisikiri vol 2

Meresõit oli rahulik, ainult Silmavahes viskas pisut vett üle parda ja Kihnu ranna lähedal üllatas meid tohutu hulk kormorane. Ma ei olnud viimaseid varem elusuuruses näinudki, nüüd aga tekkis kohati suisa hitchcockilik/maurier'lik tunne - neid oli tõesti parvede kaupa, suured mustad näljased linnud. Nagu ma aru saan, on see tegelikult tõsine probleem, sest kormoranid hävitavad kalavarusid ja söövad kohalike lindude poegi.

Jõudsime Kihnu kümne paiku hommikul. Minu kodutalus Liivikul üllatas mu onunaine meid värske kihnu leiva, ahjusooja isetehtud saia ja kohviga ning me kõik sõime endid sellest üsnagi punni. Kes on kordki samasugust kraami saanud, eriti peale pikka reisi, teab, millest ma räägin :)

Peale hommikusööki jäi mu ema omi asju ajama, meie ülejäänud aga rallisime pisut mööda saart ringi, käisime Rock City juures ("Rock City" oli Kihnu Jõnnu viimane laev; nüüd kannab sedasama nime Kihnu kõige tuntum võõrastemaja ning ka seal juures asuvat kaunist liivarannaga maasäärt on hakatud sedasi kutsuma) jne. Ulgumerelt puhuv tuul aga ajas lõunaks pilved lõplikult laiali ning me otsustasime natuke tõelisi suvitajaid mängida ja randa päevitama minna. Nii me jõudsimegi viimaks minu külmade talvede salaunistuseni - üksildasse, tiheda metsaga piiratud ja ulgumerele avatud Pealranda, minu isikliku päikesesooja kivi juurde.

Ma tahaksin osata seda randa kirjeldada, aga ma ei oska. Ma tahaksin vähemalt öelda, et pildid, mis ma kohe lisan, kõnelevad enda eest, aga seda nad tegelikult ei tee. Mitte miski ei anna edasi seda vaikust ja kadakate ja sooja liiva ja mere lõhna. Võib-olla Peeter Süda "Pastoraal" suudab seda kilgendust "purki panna", aga ainult veidi.



Olime õhtuni rannas, siis jäid teised sinnasamasse mändide vahele telkima, mina aga pöördusin tagasi Liivikule. Ajasime veel natuke onuperega juttu ning siis vajusin voodisse lõhnavate kaskedega ehitud toas.

Teisipäeva hommik algas paanikaga, sest saarele saabus politsei. Päris enda politseiüksust Kihnus ei olegi ning kohalikud on harjunud sellega, et näiteks mandri liiklusreeglid on saarel puhtalt soovitusliku iseloomuga. Pooltel kogenud autojuhtidel pole lubegi. Võimalik, et politsei seda teadis ja tuli praegustes riigieelarve puudujäägi tingimustes korralikku trahvinoosi saama. Paraku ei arvestanud mundris mehed sellega, et Kihnus levivad uudised ülehelikiirusel iga viimase kui elanikuni ning nende tulek oli juba siis teada, kui nad Munalaiul praamile astusid. Seetõttu oli Kihnus väga ontlik päev. Kuna meie emaga eeldasime, et jalgrattalube kontrollima ei hakata, käisime rahulikult surnuaial, külastasime tuttavaid ning jõudsime viimaks saare sellesse ossa, mida isegi mina üldse ei tunne. Sealt aga leidsin ma vot sellise kivi:

mis asus keset sellist metsa:
Jällegi on raske seda nii sõnas kui pildis edasi anda, aga see oli väga lahe koht.

Õhtupoolikul käisin veel korraks Kati-Liisi-Silja juures rannas ning siis läksime emaga mu noorema onupoja perele külla. Onupoeg on mul ühe aastaga ihuüksinda sellise maja püsti pannud. Tehke järgi! (Pildil on veel noorem tema kahest tütrest, seda võib ka järgi teha :)).
Järgneb... (loodetavasti...)