Eilse jätkuks

Ma pean juba mitmesajandat korda iseendale ja teile kõigile kinnitama, et tegelikult ma jumaldan laulmist. Ei ole olemas suuremat õnne kui lasta muusikal enesest välja voolata... Ja ometi. Ah, kui vaid seda metsa ees ei oleks!

Ma olen viimasel ajal mõelnud, et võib-olla on mu nutt, hala ja pisarad seotud siiski konkreetse stiiliga. Kui ma mõtlen kõigile esinemistele, mis mul on elu jooksul olnud, ja mul on neid ju olnud palju ja väga erineva kaliibriga, siis üllatav, aga see "kõige-kõige" on minu jaoks üks väike ülesastumine Tudengilaulul, kus meil olid "Aeruga" kavas minu enda lood - "Sleepless Woods" ja "Storm" - ning Loreena McKennitti "All Souls Night". See ei olnud üldse mitte perfektne esinemine ja üldse mitte mingi auhinnaga pärjatud, aga ma mäletan seda tunnet - seda puhast eneseaktualisatsiooni, seda iga rakukese tajumist, seda lendamist... Oma klassikalise laulu õpingute ja esinemiste ajal ma ei ole kogenud midagi taolist. Loomulikult ma olen tehniliselt väga palju juurde õppinud ja arenenud ning ma olen laulnud ja plaanin laulda paljusid palu, mis mulle siiralt meeldivad; ma tean ka, et staadium, milleni ma praegu jõudnud olen, ongi sellel erialal kõige raskem ja kriitilisem, lisaks veel minu hullumeelsus krabada jälle aasta peale 50 AP-d... Ent... Seal on tõepoolest üks "ent". Ma pean tunnistama, et mind ajab oksele see kohutav võltselitaarsus ja eneseupitamine, mis ooperiga üle maailma kaasas käib. Mind ajab marru isegi meie väike konnatiik, kus kõik on kõigile mingil hetkel saba peale astunud ja kui sa üritad kolme selle ala tegijat ühte ruumi saada, siis kaks neist on kindlasti omavahel surmavaenlased... Pluss see, et kõik on nii hirmus asjatundjad ja nii kohutavalt veendunud, et just nemad teavad, milline on õige laulmine ja õige kõlakvaliteet - isegi inimene, kelle hääl ja laulmismaneer (andku Jumal mulle andeks) on mulle alati seostunud vihmaveetorusse kinni jäänud öökulliga. Mul on muide kogu aeg tunne, et meil koolis käib valmistumine olümpia kõrgushüppeks, mitte kunsti tegemine. Klassikalist repertuaari on esitanud tuhanded ja tuhanded inimesed üle maailma - ja sina pead nagu kogu aeg maailmarekordeid lööma, tegema seda samade reeglite järgi ikka paremini, tehnilisemalt, täiuslikumalt... Aga omapära? Aga loomingulisus? Aga loomulikkus?

Ma tean, et mu õpetaja kujutab mind praegu ette peamiselt kirikumuusikuna. Jah, kirikus laulda on tore ja hea, aga ma ei suuda kujutleda, et isegi see mind lõpuni rahuldaks. Suur osa sellest, mida ma tahaksin teha, ei mahu konservatiivse koguduse ette, ja ma ei taha laulda ainult sellest, et Jumal on hea, ma tahan laulda ka sellest, mida ma tunnen siis, kui taevas vaikib... Minu sisim olemus on ürgne ja maalähedane. Ma tahan trumme - ja mulle meeldib, kui inimesed karjuvad, kui neil on valus, mitte ei laula valust rääkiva tekstiga kauneid trilleritega kadentse.

Minu enda lood ja lood, mida R mulle kirjutanud on... ootavad ikka veel arvutis lõpuni tegemist ja viimistlemist ja sisselaulmist... ja mul ei ole selleks aega. Tõenäoliselt mul ei ole selleks kunagi aega, kui ma selle jaoks aega ei võta. Aga millal? Ja millise hinnaga? Ja oletagem, et ma julgen selle kõigega välja tulla ja oma praeguste õppejõudude silmis täielikuks ketseriks muutuda - kust ma leian inimesed, kes oleksid nõus seda muusikat minuga koos tegema?

Ma tean, et kogu sellele pikale halale on ainult üks vastus - hetkel ma pean läbima selle, mille ma olen ette võtnud, ma pean selle kooli lõpetama, ma pean omandama tehnilised oskused, mis mul sealt saada on. Pluss õpetamisoskuse, sest see on muuseas asi, mida mulle siiralt teha meeldib. Siis vaatame, mis edasi saab. Praegu - ainult vastu pidada!!! Ja sealjuures mitte ära unustada, kes ma tegelikult olen...