Lumi!

Jah, tõesti, täna hommikul oli meilgi maa valge. Kui päike tõusis, sulas kõik muidugi jälle ära... Ent siiski. Mingi lubadus oleks nagu õhus, et see minu jaoks aasta kõige raskem aeg, pime ja raagus ja porine, hakkab mööda saama.

Muidu olen siin vahepeal mõtisklenud ülimalt filosoofilistel teemadel. Näiteks: miks kõigil teistel inimlikel võimetel ja omadustel on piirid, aga rumalusel mitte? Või kumb on reaalsem - hetkes kogetu või hilisem hinnang sellele? Asi kulmineerus sellega, et ma kirjutasin eile klaveri harjutamise asemel oma esimese ja viimase bluusiloo "It really doesn't matter that much". Väga vinge lugu on, ainult et ma ei saa seda kusagil laulda, muidu ma kaotan oma kuuluvuse kõikides olulisemates asutustes ja organisatsioonides.

Tegelikult ma ei tohiks üldse siin istuda ja lobiseda, eriti kui mul midagi põhjapanevat öelda ei ole. Eksamid lähenevad pöörase kiirusega, eriala oma on juba 22. dets. (ja arvake ära, kellel ei ole veel kava selge) ning lisaks panin ma äsja tagasipöördumatult paika ühe kontserdi, mida võiks tinglikult nimetada minu esimeseks soolokontserdiks, kui see ainult nii hirmutavalt uhkelt ei kõlaks. Teeme nimelt Annega 14. dets. kell 16 Pärnus Agapes väikese jõulukava. See kava on praegu veel väga eee... arenemisruumikas, aga ma luban, et ma hakkan nüüd hästi tubliks, nii et tulge kuulama :) Tegelikult ma lähengi nüüd harjutama.