Muusika vs abielu ehk kuidas oma pühapäeva õhtut huvitavamaks teha

Niisiis. Läksin mina eile õhtupoolikul muusikaakadeemiasse harjutama. Sain uhke tiibklaveriga klassi. Kuna mu laulatussõrmus on mulle pisut väike ja hakkab klaverit mängides pigistama, võtsin selle ära ja panin klaverile noodivirna otsa. Mõne aja pärast haarasin õndsas hajameelsuses järgmise noodi järele ja... kill!... Ärksamad vaimud muidugi aimavad juba, mis juhtus. Mu sõrmus kukkus klaveri sisse, ja täpselt nii kavalasse kohta, et ma ei suutnud seda mingi valemiga välja õngitseda. Küll ma tantsisin õnnetu instrumendi ümber sõjatantsu, aga ei midagi. Lõpuks läksin suures meeleheites administraatori juurde oma muret kurtma. Administraator irvitas ja ütles, et see on siin majas üsna igapäevane asi. Nüüd ei aitavat muu, kui tuleb oodata, millal klaverihäälestaja saab aega tulla ja sõrmuse välja võtta. Läksin klassi tagasi, vaatasin oma varandust läbi prao, laulsin kurba laulukest ja mõtlesin, kas pole see mitte märk - kas ei ole mu muusikaõpingud hetkel mitte lämmatamas mu abielu ja kõiki sõprussuhteid? Muide - mida ma õige teen isegi pühapäeva õhtul akadeemias?! Ma mõtlen tegelikult siiani nendele küsimustele. Samal ajal sai aga minu sõrmusesaaga õnneliku lõpu - klassiuksele koputati ja sisse astus väike käbe mehike, kes end klaverihäälestajana esitles ning mingite kavalate konksude ja pintsettidega mu varanduse kätte sai. Ta olevat üsna juhuslikult kallil pühapäeva õhtul majas olnud ja sattunud paar minutit pärast mind administraatori juurde... Nii et sel korral sain ma veel armu.