Väike laulev turbojänes

Professionaalsest kretinismist lähtudes - kui minu suvi kulges valdavalt tempos largo või andante (viimane nii otseses kui kaudses mõttes), siis nüüd on tempomärge allegro vivace ja ma näen ette ka suuremat sorti accelerando'sid. Maakeeli tähendab see seda, et mu (kooli)päevad kipuvad jälle kestma 9-st 19-ni, kui mitte kauem, ja semester on alles algamas.

Siiani on mingi veider õhin kallal - tahaks võimalikult palju erinevat repertuaari omandada jne. Tuleb seda ära kasutada, enne kui traditsiooniline laiskus ja sügismasendus kätte jõuavad.

Lisaks tavapärastele ainetele on meil sel poolaastal näiteks grimm - st istume stuudios peegli ees ja õpime teoreetiliselt ja praktiliselt, kuidas ennast igatepidi ära mökerdada. Riigieelarve puudujäägi ja "Estoniat" tabanud koondamislaine tingimustes võib eeldada, et meist koolitataksegi nüüd kokk-kondiiter-keevitajad ehk siis tulevikus ise teeme grimmi, ise õmbleme kostüümid ja kui aega üle jääb, siis natuke laulame ka. Terasemad tabasid ilmselt minu ütelustes teatavaid sarkasminoote - uskuge, tegelikult on see lahe aine ja mulle meeldib õppida ennast korralikult meikima jne, aga lihtsalt see loeng vältab kolm tundi niigi pika päeva lõpus ja on sisu poolest oluliselt mahukam kui 1AP ja ma olen seal alati liiga väsinud, et midagi korralikku teha.

Puht jonni pärast võtan ma sel aastal ka prantsuse keelt - jonni pärast selletõttu, et mul on tegelikult punktiarve niigi jälle lõhki mis lõhki, aga samas ma olen tõesti pikka aega tahtnud seda õppida. Siiani ei ole ma veel kuigi kaugele jõudnud; arvasin, et äkki itaalia keele baasilt on lihtsam prantsuse keelele üle minna, aga seni tundub, et see pigem segab.

Sel aastal olen ma lisaks veel tubli koolilaps ja õpin kohustuslikus korras sissejuhatust filosoofiasse. Mitte et mind poleks antud aines juba kümme korda sisse ja välja juhatatud, aga ma lihtsalt ei saa seda ametlikult kuskilt üle kanda. Nii et paneme aga jälle rõõmsalt Thalese juurest ajama ja... Antud kursus on siiski juba ka üllatusi pakkunud. Nimelt pidime kohustuslikus korras läbi lugema Platoni "Pidusöögi" - ma tõesti ei tea, miks just selle, aga see oli nii haige, et tundus isegi päris lõbus. Kõige toredam oli jutt ringikujulistest kolmesoolistest inimestest ehk liigutav looke sellest, kuidas homoseksualistid siia ilma said.

Vabal ajal (irw ;)) olen ma septembri jooksul suht palju mööda kontserte ja teatrietendusi kolanud. Muusikalises mõttes oli kindlasti elamus Wagneri "Tristan ja Isolde"; lavastuslikus mõttes paraku mitte. Mina olen praeguses postmodernistlikus (või virgemate vaimude jaoks juba post-postmodernistlikus; ma ei saa, mulle tuletab see nimetus kogu aeg meelde lapsepõlve "post-post-traat-traat-elekter" nalja - mäletate?) kultuuripildis see puhas matsluse esindaja - st mulle meeldib kitš ja mulle meeldib romantika ja sellest lähtuvalt ma ei saa aru, miks kaks kirglikku peakangelast istuvad jumalikku muusikat esitades terve esimese vaatuse kinniseotud silmadega haigla raudvoodites või harrastavad teises vaatuses - selle tabava väljendi autorlus ei kuulu paraku mulle - pargipuudega botaanilis-interaktiivset seksi. Aga see selleks. Eile käisime Mairega "Minu veetlevat leedit" vaatamas - väga armas oli, ehkki mind segas natuke paralleelselt peas ketrav filmiversioon, mis mul tõesti paraku kaader kaadrilt meeles on ja mida on minu silmis raske ületada.

Kui veel kiiksudest rääkida, siis hetkel olen ma pisut sõltuvuses 18. sajandi lõpu Inglismaast. Ave ja Maire kinkisid mulle nimelt sünnipäevaks tohutult paksu ja uhke raamatu "The Complete Novels of Jane Austen" - kust neil selline idee tuli, on täiesti arusaamatu, aga igatahes on see väga lahe. Sain "Sense and Sensibility" juba läbi ja nüüd nakitsen unelektüüriks "Pride & Prejudice'i". Minus lööb vist välja mingi senitundmatu keelefriiklus, aga mulle kohutavalt meeldivad need hõrgud lausekonstruktsioonid ja väljendid, millest need romaanid kubisevad. Vaatasin ühtlasi ka "Pride & Prejudice'i" filmiversiooni ja Jane Austini enda elust rääkivat "Becoming Jane'i". Oh seda romantikat.

Nojah. Kui üle nii pika aja kirjutama sattuda, siis võib kirjutama jäädagi. Tegelikult peab väike laulev turbojänes nüüd aga oma igapäevategevuste juurde naasma. Salut!