Kui jäädki teeks, mis kuhugi ei vii...

See Jüri Üdi luuletusele seatud "Jääääre" lugu kummitab mind lihtsalt täna hommikust saati. Mingil veidral kombel on see seotud mu eilse täiesti läbikukkunud esinemisega osakonna kontserdil ja tänahommikuse masendusega teemal kas minust üldse kunagi midagi saab. Jah, ma olen tugev apoloogiate koostamises - oli liiklusummik ja hiljaksjäämine ning täielik organiseerimiskala akadeemias, nii et kaks kontserti kattus ja mu oma õpetaja ei jõudnud mu esinemist kuulama (ja kuna ta ei ole eales ette teatamata tulemata jäänud, siis ma mõtlesin juba kes teab mida). Aga fakt jääb faktiks - sageli mul lihtsalt ei õnnestu see, mis kolmandal kursusel juba peaks õnnestuma. Kas või kõige elementaarsem rahulikuks jäämine... Oh, palun öelge mulle, et sellel kõigel on mõtet. Palun öelge, et ma ei ole valinud teed, mis kuhugi ei vii...

Et mitte nii mustades värvides lõpetada - eelmine nädal ja nädalavahetus olid tegelikult toredad. Ma võtsin väheke vabamalt ja puhkasin pisut. Külliken oli mul külas, sõime vanalinnas kooki ja käisime Olevistes ja vaatasime kodus filmi ja jututasime niisama... Sel nädalavahetusel peaks Maire Tallinnas olema. Ma ei ole jõudnud blogida ka sellest, et mõni nädal tagasi oli mul harv, aga ekstra suur õnn näha Kairet koos tema pisipojaga. Nii tore, et inimesed ei ole mu ümbert kadunud, ehkki ma ikka kipun eraklust harrastama...

OK, luuser, võta ennast kokku. Ära virise ja kasi harjutama.