Ohtlikud kiusatused

Minu lugemisharjumustega on viimasel ajal olnud nii, nagu on - kui Austini kogutud teosed välja arvata, siis peamiselt olen õhtujutuks nakitsenud Tolkieni, Pratchetti või Rowlingi raamatuid, mis mul juba ammu enam-vähem peas on ja suuremat mõttepingutust ei nõua. Siiani ei ole mul Tallinnas olnud isegi ühtegi muud lugejakontot kui ainult muusikaakadeemia raamatukogu oma, ja ma olen ennast pidevalt veennud, et mul ei ole lugemise jaoks aega. Paar nädalat tagasi aga oli mul filosoofia essee jaoks vaja Augustinuse "Pihtimusi" ja nii astusin ma viimaks Keskraamatukogu uksest sisse. Taevas teab, et sellega ma avasin Pandora laeka! Kõndisin seal riiulite vahel ja minus ärkas jälle ellu see plikatirts, kes 6-aastaselt "Krahv Monte-Christosse" armus ning kellel oli põhikooli lõpuks terve väike Häädemeeste raamatukogu läbi loetud, kaasa arvatud kogu keskkooli kohustuslik kirjandus. Suuri vaevu suutsin hoiduda kotti raamatuid täis kühveldamast. Haarasin lisaks "Pihtimustele" kaasa ainult paar "Asumi" osa - vana hea Asimov! Täna enam nii hästi ei läinud. Tulin kõigi aegade ühest s---mast laulutunnist (mis oli enne eksamit viimane, IRW) ja tee peal jäi raamatukogu ette (siinkohal kui baari vaimne vaste). Ühesõnaga ma väljusin sealt seitsme uue raamatuga, mis tähendab, et ma olen kokkuvõttes ikka natuke linnuga. Fantaasia ja ulme - jätkan hetkel eskapistlikku joont. Ma pean ikka tõesti hull olema, enne eriala ja klaveri eksamit... Aga mul on suur ja helesinine unistus - millalgi jõulu esimesel või teisel pühal ma poen Tartus suure kakaotassiga suurde tugitooli, toetan jalad vastu radikat ja LOEN kella vaatamata. Muide, osalt ma kavatsen seda ka kohe praegu teha, sest ma tunnen, et mu aju ei kannata lihtsalt enam grammijagugi asjalikkust välja.