Eesti-Boliivia sõpruskohtumine, ahhaa-elamused ja vesine esmaspäev

Vabariigi aastapäeval käisid meil eksootilised külalised minu ristiema, tema tütre ja tütrepoja näol. Kati ja Ignacio on nüüdseks umbes 4 kuud Eestis olnud, natuke juba räägivad eesti keelt ja on siiani lumest hullus vaimustuses. Põhiline suhtlus käis meil läbi tõlke ja pani mind südamest kahetsema, et ma hispaania keelt nii vähe olen õppinud. Muide, naljakas, aga itaalia ja prantsuse keel tõesti aitavad natuke hispaania keelest aru saada! Teoreetiliselt ei tohikski enam nii raske olla veel üht romaani keelt omandada... Aga see selleks. Pakkusime neile eesti toitu, st ahjukartulit ja -praadi ja praekapsast, mis istus neile täitsa hästi, aga eriti õnnelikud olid nad siis, kui said sinna veel jalapenot peale kühveldada, mida mul juhtus kapis olema. Tuleb nimelt välja, et boliivia rahvustoidud on hästi vürtsised ja Eestis olles tunnevad nad sellest puudust... Pingviinide paraadi asemel vaatasime hoopis pilte ja videomaterjale Boliiviast. No on tõesti uskumatult kaunis maa. Näiteks kasvõi need fotod siin. Väga vahva oli. Ma hakkan hispaania keelt õppima, päriselt ka. Ja kui ma rikkaks saan, siis käin raudselt Boliivias ära :)

Ülejäänud nädal möödus, nagu lubatud, meistrikursuse tähe all. See oli väga hea ja kasulik, jõudsin muuhulgas ühe põhimõttelise tehnilise vea jälile, mida ma teen ja mille likvideerimine peaks laulmise minu jaoks märgatavalt kergemaks muutma. Laupäevane kontsert läks, ma arvan, väga hästi. Naljakal kombel kommenteerisid peaaegu kõik, et minu häälde on vahepeal sugenenud mingi huvitav mezzosoprani värving. Ma saan ise ka aru, et mu tämber on viimastel kuudel kuidagi sügavamaks muutunud. Säh sulle koloratuursopranit?! Kontserdi järel oli meil väike pidu ja minu jaoks jätkus pidutsemine veel õhtul Pärnus, kuhu ma Maire sünnipäeva puhul välkvisiidi tegin.

Täna oli kummikupäev. Nagu arvata võis, pani äkiline sula peale rekordilist külma ja lumerohkust tänavad lõbusasti lainetama ja Pärnus lirtsusid mu saapad igatahes väga meloodiliselt. Selle peale otsustasingi äkiliselt stiili muuta ja lõin kah oma metsaskäimise säärikud uhkelt jalga :) Tuli välja, et õigesti tegin, sest muusikaakadeemia ees avanes täna selline vaatepilt:


Küll oli ülbe sellest lombist lihtsalt läbi sumada. Loomulikult aga läksin ma oma uljusega hiljem liiale - sain täna ootamatult vara koolist lahti ja kuna oli veel valge, mõtlesin, et jalutan paar peatusevahet mööda mereranda. Mingi rada oli sinna kenasti sisse tallatud, aga siis tuli mulle geniaalne idee minna uurima, kas luidetel kasvavatel pajudel on juba pungad küljes. Seda tehes vajusin mingi hetk poole puusani märga lumme ja siputasin seal tükk aega, enne kui jälle välja sain. Pungad olid olemas küll. Rüüstasin vaevatasuks natuke loodust ja murdsin paar oksa vaasi - äkki lähevad juba lahti :)

Üks pilt veel sellestsamast sumamisest - natuke kevade- ja suveootust.