Üksildane joodik ehk kevadkünd loomepõllul

Niisiis. Lavastusproovid käivad. 5 päeva nädalas. Ȧ 2,5 h, ilma pausideta. Täna teatas lavastaja, et seda on vähe ja aegu tuleks juurde leida.

Asi on selles, et tavalisest ooperilavastusest ei ole sedapuhku juttugi ja me saame täiesti lavakate trenni. Alustame iga proovi soojendusharjutuste ja etüüdidega (täna õppisime tükk aega purjus inimest mängima, lällasime terve seltskonnaga ringi nagu Kopli joodikud :)). Seejärel hakkame stseenide kallal tööle - siiani ilma muusikata, ainult tekstiga. Mõtleme ja katsetame, mida iga lause võiks tähendada, mida tegelane võiks igal hetkel mõelda ja tunda. Nädala jooksul oleme niiviisi 12-st stseenist jõudnud tegeleda 4-ga.

Iseenesest on see kõik väga hea ja huvitav ja lõbus. Ainuke tõsine mure on see, et teiste asjade jaoks (näiteks eriala ja kammerlaul, khm) kipub juba praegu aega ja energiat nappima. Samuti ei kujuta meist keegi täpselt ette, mis saab siis, kui me peame sedasama asja uuesti koos muusikaga tegema hakkama (ja meil on väike kahtlus, et lavastaja ka ei kujuta, kuna ta ei ole varem ooperiga töötanud). Muusika rõhud ja rütmid on ju hoopis teistsugused kui draamalavastuses, lisandub (eriti sopranite) probleem, et alates teatud kõrgusest tuleb valida, kas selge ja intonatsiooninüanssidega tekst või ilus laulmine. Ning muide, ega see muusika meil siiani täiesti selge ega sisselauldud ole!!! Aga noh, elame-näeme...

Muide, kui ennast nüüd lõpuni välja elada, siis üks asi, mis mulle kohe siiralt ei meeldi, on asjaolu, et meile ei tule lavastusse ainsatki rekvisiiti, me peame kõike tegema kujuteldavate esemetega. See on tegelikult see, millest lavakad oma õpinguid alustavad ja meiegi oleme esimesel kursusel seda pisut õppinud. Mina nägin sellega tookord hullult vaeva ja ka praegu paneb see mind täiesti krampi, sest minu lihaste mälu ja koordinatsioon ei ole väga head... Et siis teadmiseks teile - kui te tulete etendust vaatama ja ma hoian käsi kangelt enda ees nagu zombi, siis tegelikult ma kannan kujuteldavat toidukandikut, eks ole.

Veel kord - elame, näeme. Töö käib.

Kui muust elust (mulle meeldib mõelda, et mul endiselt on see) ka rääkida, siis R sõitis eile varahommikul Barcelonasse tööalasele konverentsile ning see tähendab, et olen nädala lõpuni üsna üksi. St Sasuga kahekesi :) Eile õhtul oli mul kursaõde Greesi külas esimest üksindusekurbust peletamas, kokkasime ja vaatasime terve "Bangkok Hiltoni" minisarja läbi, tore oli.

Paar suvalist pilti ka lõpetuseks.


Kunstlik kevad aknalaual.


Minu igapäevaelu.


Lihtsalt üks müstilise valgusega pilt.