Pidamisest, võimisest ja võib-olla'dest

Eelmise nädala kähinale ja nohinale on lisandunud perkussioon ehk maakeeli öeldes köhin nagu loom. Kummatigi hakkab meeleheide ja enesehaletsus taanduma. Jätsin täna külma südamega ära kogu selle kooriprojekti, milles osalemine meile keset novembrit kohustuslikuks tehti. Kui mulle sellepärast keerama hakatakse ja öeldakse, et ma ei saa lõpetada või midagi - go ahead, make my day. Sest viimastel päevadel on mulle selgeks saanud kaks asja.

Esiteks - ma ei PEA midagi tegema. Kogu minu teadliku elu jooksul on kusagil minu ajukäärude vahel istunud väike kubjas, kes mulle pidevalt meelde tuletab, et mul tuleb olla tubli, et mul tuleb olla perfektne, et ma ei tohi kellelegi pettumust valmistada jne. Ma olen temaga varemgi võidelnud, aga tulemus on ainult see, et ta kolib mu alateadvuses korrus allapoole ja jätkab samas vaimus. Tõenäoliselt teeb ta seda ka praegu, aga hetkel võin siiski ise seda uskudes öelda - ma ei pea. Ma ei pea näiteks magistrantuuri sel aastal lõpetama. Ma ei pea seda üldse lõpetama. Ma lihtsalt teen seda, kui asjaolud seda võimaldavad ja kuni see mulle midagi pakub. Ma ei pea ka tundma end halvasti, et ma pole veel püsivat tööd leidnud või et ma olen mingitest kohtadest loobunud, sest olen tundnud, et need pole minu jaoks. Varem või hiljem käib kuskil klikk! ja kõik sobib. Senist aega on mul järelikult olnudki vaja puhkamiseks ja õppimiseks ja juhutöödeks ja järelemõtlemiseks - ma ei ole veel pidanudki midagi leidma.

Teine asi - ma VÕIN teha ka midagi muud. Osa minu kupja repertuaarist on see, et ma pean jääma truuks oma valikutele ja nendele täielikult pühenduma - hambad ristis ja surmani, kui vaja. Ja ma olen olnud uhke oma tahtejõule ja sellele, et ma ei ole tuulelipp. Ma olen end süüdi tundnud "kõrvaliste asjadega" tegeldes. Aga tegelikult ma ju võin tegelda "kõrvaliste asjadega" ja, püha taevas, ma võin isegi lasta neil muutuda "peamisteks asjadeks", sest see on ju MINU elu! Ma olen sügavalt tänulik, et mul oli võimalus õppida sotsiaaltööd - see andis palju juurde mu maailmapildile, see arendas üht osa mu annetest ja see aeg Tartus tõi mu ellu suurema osa inimestest, kes on jäänud mulle kõige tähtsamateks ja kallimateks. Aga ma võin nüüdseks öelda, et sotsiaaltöö selle kõige otsesemas vormis siiski ei ole minu jaoks - ja loodetavasti mind ei tabagi siinsamas paigas välk või midagi. Ma tean nüüd, et ma võtan võõraid probleeme liiga südamesse ja lasen end liiga kergesti tühjaks imeda... Ma olen südamest tänulik ka selle eest, et mul on olnud võimalus laulmist õppida. See on minu isiksusele, minu kultuuritaustale ja minu muusika-alastele teadmistele-oskustele väga palju juurde andnud. Aga võib-olla, jah, VÕIB-OLLA ei olegi mõeldud, et ma peaksin sellega suurtele lavadele minema? Mitte et ma ei armastaks laulmist endiselt väga-väga. Mitte et poleks erutav ja vaimustav laval olla. Aga erutavaid ja vaimustavaid asju on ju teisigi, ja selleks, et päris püünele pääseda, tuleb ehk minu jaoks liiga paksudest müüridest läbi murda. Võib-olla ongi hoopis mõeldud, et ma lihtsalt laulan nüüd pühapäeviti kirikus ja ehk kuskil kooris natuke paremini, oskan laulmist vajadusel ka teistele õpetada ja suudan oma muusikat enda lõbuks natuke paremini teha. Ja inimestele, kellele ma oma õpingute eest nii palju võlgu olen, suudan ehk kuidagi teisiti ka tasuda, kui suureks primadonnaks saades. Ja ma muide VÕIN veel leida hoopis midagi muud, millele pühenduda! Nädalavahetusel näppisin R kõrval MS-DOS-i ja tutvusin mõningate programmeerimise alustega; see oli ootamatult lihtne, loogiline ja... huvitav. Ma ei ütle, et sellest midagi tuleb, aga samas - miks mitte? Ma VÕIN ju sellega ka tegeleda. Ning ma VÕIN ju ka õppida hispaania keelt, mida mul näiliselt üldse vaja ei ole, ja järgneda ühisele ilmutusele, mis meil R-ga paar nädalat tagasi lambist tekkis - minna mõneks ajaks hoopis Hispaaniasse elama. Ma ei ütle, et me seda teeme, aga samas - on suur vabadus mõelda, et me VÕIME.

Ma loodan, et mu kubjas mõistab lõpuks, et minu pidev sundimine on ummiktee. Lõpuks olen ma jälle masenduses ja haige ja sellest ei ole mitte kellelegi mitte midagi kasu. Võib-olla ma olen teinud oma elus valesid valikuid. Aga võib-olla tunduvad need valikud ainult praegu valed ja viivad kõik kokku hoopis millegi uue, erilise ja heani? Ma võin ju vahelduseks ka lihtsalt ennast voolul kanda lasta ja vaadata, mis saab.