Kirjutame projekti!
Viimase kahe aasta jooksul olen ma õpingute ja tööülesannete kaudu sügavuti kokku puutunud igasuguste projektide ja nende kirjutamisega. Teisisõnu - ma olen väga eesrindlik ja popp ja noortepärane, sest tõde on see, et me elamegi projektipõhises maailmas. Projekte annab kirjutada ja raha välja kaubelda imeasjadeks! Ole ainult innovatiivne ja aktiivne ja uksed on sinu ees avatud.
Probleem on selles, et raha annab tõesti välja kaubelda imeasjadeks - aga mitte vajalikeks asjadeks. Kui sul tuleb idee korraldada 3-päevane rahvusvaheline konverents narkoennetuse teemadel, kus korratakse vanu põhitõdesid ja saab hästi süüa ja sõidukulud makstakse kinni, siis palun! Mitte et reaalne olukord sellest paremaks muutuks, aga vähemalt endal on lõbus. Kui aga küsid raha projekti jaoks, mis on juba seitse aastat reaalselt noortele põnevat ja arendavat tegevust pakkunud ning sellega kes teab kui palju preventiivset tööd ära teinud, siis võta näpust. Selline projekt on juba oma originaalsuse minetanud, see on liiga pikaajaline ja mõtleks - inimesed, kes selle raames iga päev palehigis töötavad, tahavad selle eest veel palka saada!!! No mida veel?!
Ma olen ilmselt juba tuntud oma negatiivse mõtlemisviisi poolest, aga minu meelest tegeldakse vähemalt Euroopa Liidus projektitöö näol puhtalt liivalosside ehitamisega. On küll tore sõna "jätkusuutlikkus", mida armastatakse kasutada ja rõhutada, aga reaalselt jääb enamus toredaid ideid aasta-paari pärast soiku, sest lihtsalt ei leidu täiendavat rahastust. Ja kui palju vabaneks täiendavaid ressursse, kui mõni kasutu pläku-pläku konverentsidel ära jääks! Me muudkui vahetame ja vahetame infot (ja seda kõige kallimal võimalikul moel!) ning tegudeni ei jõua ega jõua... Ups, laine pühkiski järjekordse liivalossi minema. Ehitame uue!
Mul oleks projektide teemal veel palju rääkida, aga praegu pole aega. Oh, tegelikult tuli mulle veel parem idee: lööme kampa ja kirjutame projekti ütleme näiteks konverentsi "Projektipõhise maailma tulevik" läbiviimiseks. Ütleme näiteks nädalase. Kuskil Vahemere ääres. Sõidu-, majutus- ja söögikulud kaetakse. Sobib?
Probleem on selles, et raha annab tõesti välja kaubelda imeasjadeks - aga mitte vajalikeks asjadeks. Kui sul tuleb idee korraldada 3-päevane rahvusvaheline konverents narkoennetuse teemadel, kus korratakse vanu põhitõdesid ja saab hästi süüa ja sõidukulud makstakse kinni, siis palun! Mitte et reaalne olukord sellest paremaks muutuks, aga vähemalt endal on lõbus. Kui aga küsid raha projekti jaoks, mis on juba seitse aastat reaalselt noortele põnevat ja arendavat tegevust pakkunud ning sellega kes teab kui palju preventiivset tööd ära teinud, siis võta näpust. Selline projekt on juba oma originaalsuse minetanud, see on liiga pikaajaline ja mõtleks - inimesed, kes selle raames iga päev palehigis töötavad, tahavad selle eest veel palka saada!!! No mida veel?!
Ma olen ilmselt juba tuntud oma negatiivse mõtlemisviisi poolest, aga minu meelest tegeldakse vähemalt Euroopa Liidus projektitöö näol puhtalt liivalosside ehitamisega. On küll tore sõna "jätkusuutlikkus", mida armastatakse kasutada ja rõhutada, aga reaalselt jääb enamus toredaid ideid aasta-paari pärast soiku, sest lihtsalt ei leidu täiendavat rahastust. Ja kui palju vabaneks täiendavaid ressursse, kui mõni kasutu pläku-pläku konverentsidel ära jääks! Me muudkui vahetame ja vahetame infot (ja seda kõige kallimal võimalikul moel!) ning tegudeni ei jõua ega jõua... Ups, laine pühkiski järjekordse liivalossi minema. Ehitame uue!
Mul oleks projektide teemal veel palju rääkida, aga praegu pole aega. Oh, tegelikult tuli mulle veel parem idee: lööme kampa ja kirjutame projekti ütleme näiteks konverentsi "Projektipõhise maailma tulevik" läbiviimiseks. Ütleme näiteks nädalase. Kuskil Vahemere ääres. Sõidu-, majutus- ja söögikulud kaetakse. Sobib?


0 Comments:
Postita kommentaar
<< Home