Palun jätke mõni muinasjutt alles...

Käisin eile "Võluflöödi" kontrolletendust vaatamas. Kes ei teaks seda Mozarti meistriteost! See on ju muinasjutt, nii muusika kui libreto. Tõsi, läbi sajandite on "Võluföödi" loost otsitud igasugu psühholoogilisi ja filosoofilisi alltekste, aga selle põhiolemus jääb ikka sama kauniks ja aegumatuks - hea võitlus kurjaga, tee läbi raskuste sihile, valguse võit pimeduse üle... Ma usun, et kui seda ka tuhandeid kordi järjest ühtmoodi heleda, karge ja muinasjutulisena lavastataks, ei tüdineks keegi sellest siiski!

Niimoodi aga ei arvanud saksa lavastajanna, kes nüüd õnnetul kombel Vanemuises "Võluflööti" retsima pääses. Tema arvas, et ta peab olema moodne ja innovatiivne ja nui neljaks mingi veidra vaatenurga pastakast välja imema. Kavalehel oli kirjas, et tahtis etenduses seekord esile tuua sugudevahelist võitlust, seda ja toda arhetüüpi ja "elajat meis kõigis" (whatever it means!) - ühesõnaga hale neofreudistlik kräpp. Tegelikkuses avaldus see umbes nii, et Papageno sodis seinale alasti naisi, kolm daami ei flirtinud, vaid käitusid konkreetselt nagu kõige madalamat sorti prostituudid, ülejäänud daamid esitasid esimese vaatuse finaali täiesti lambist mingeid kirsasid kallistades (selle vaimuvälgatuse sügavam mõte jäigi minu väikese mõistuse jaoks hämaraks) ja Papageno ja Papagena kohtumine etenduse lõpus oli nagu (andke andeks!) kahe vanainimese kiimlemine. Mind tabasid tõelised labasusekrambid. Värvilahendused olid samuti kohutavad - palju halli ja musta, eriti seal, kus muusika ja sõnum kõige helgem... Mõned üksikud kenad stseenid ja head osatäitmised kadusid täiesti üldise puussepaneku varju.

Võib-olla ma olen tõesti kunstiliselt arenematu inimene, aga see "moderniseerimine", mis viimasel ajal teatrites lahti läinud on ja mille raames vanast heast klassikast imeasju vägistatakse, on mulle liig. Lihtsalt minu madala maitse jaoks - palun jätke mõni muinasjutt alles!!!