Udu Ahja jõel

Täna sai minu varane ärkamine kompenseeritud märkimisväärselt tiheda uduga koiduvalguses. See on vaatepilt, mida ma harva näen, aga väga armastan. Tänane varahommik väärinuks Monet'd...

Uduga seoses tuleb mulle alati meelde minu ja Rauli aastatagune Kiidjärve-matk. Sõitsime rongiga Taevaskotta (see oli muide minu esimene rongisõit üldse - fakt, mis paneb inimesed millegipärast alati ahhetama ja nägusid tegema) ja sealt edasi juba jalgratastel Kiidjärvele. Ööbisime Sõnajalamäel. Öösel oli võimas äike meeletu padukaga ja telk laskis vett läbi, mistõttu magamisest eriti miskit välja ei tulnud. Sadu lakkas alles vastu hommikut. Kui ma siis hämaras koiduvalguses jõe äärde jalgu sirutama ronisin, vajusin peaaegu istuli. Ei ole olemas lummavamat, kummastavamat, ürgsemat vaatepilti kui udu Ahja jõe orus varasel hommikutunnil... Seda ei ole võimalik kirjeldada ja ma kahtlen, kas isegi Monet oleks suutnud seda täielikult edasi anda...

Meie pulmareisi esimene öö möödus samuti Kiidjärvel. Tõusime spetsiaalselt koos päikesega ja sõitsime Sõnajalamäele - äkki näeme seda vaatepilti jälle, äkki õnnestub sellest isegi mõni pilt teha... Udu ei olnud. Oli küll ilus vaikne varajane hommikutund rohelise veega ürgoru kallaste vahel, aga seda müstilist hetke eelmisest aastast me enam ei tabanud.

Udu Ahja jõel kummitab mind mõnikord siiani unenägudes. Oh, kuidas ma küll tahaksin osata sellest muusikat luua!!!