Salakaval mammona

Öeldakse, et inimene ei tohiks olla asjade ori. Me kõik ju teame, et puusärgil ei ole taskuid jms. Kuna ma olen olude sunnil pikka aega harrastanud elu stiilis omnia mea mecum porto, siis ei ole ma arvanudki, et need tarkuseterad võiksid mind puudutada. Nüüd aga korraga avastan, et asjade hulk, mis on mulle väga kallid ja milleta enam hakkama ei saa, on ikka meeletult suur!

Näiteks arvuti. Muusika- ja filmidekogu. Minu Black Rose (ehk siis viiekeelne Stagg basskitarr). Ja muidugi see, mis mind seda teemat üldse üles võtma ajendas - meie armas vana Chrysler.

Chrysler on omadega kutu. Remont läheb maksma ligikaudu 10 000 ja hetkel ei ole mul aimugi, kust me selle raha võtame. Ja alles nüüd ma mõistan, et sellest masinast on meile peaaegu et pereliige saanud. Meie pulmareisi ajal oli see meie kodu ja pidas vapralt vastu kõige jubedamatel kruusateedel. Me oleme sellega mandri-Eestile kõige toredama tiiru peale teinud, mida võib kujutleda. Ta on meid ustavalt teeninud... Ja nüüd on ta kohe täitsa-täitsa haige. Nii haige, et nutta tahaks.

Vot, kuidas võib hakata hingetuid asju armastama...