Kummardus õpetajatele

Üks amet, millesse ma kohe kuidagi ei passi, on õpetajaamet. Veendusin selles järjekordselt, kui pidin täna huvialakoolis kolm tundi järjest muusikaalast workshop'i juhtima. Istub see sälu-, vabandust, lastekari sul vastas ja sibeleb nagu süte peal, ja sina pead nendega midagi arukat pihta hakkama. Saad ühest pundist lahti, tuleb järgmine. Õudne! Kuidas küll õpetajad seda igapäevaselt välja kannatavad?! Mina olen hetkel igatahes absoluutselt zombistunud olekus...

Ärge saage minust valesti aru - ma armastan lapsi. Aga soovitavalt väikestes kogustes. Ja eriti kui nad magavad või nurgas konstruktorit ehitavad ;)

Või noh, tegelikult läheb ikka süda soojaks ka, kui tippab mingi kari põnne sulle vastu ja karjub üle tänava: "Oi, tere, õpetaja!" :)

Igatahes kummardus minu poolt kõikidele tõelistele õpetajatele - nad peavad ikka vääääga vaprad inimesed olema!