Head naistepäeva!

Vau. Selline on tõesti ideaalne naistepäeva hommik - ärgata selle peale, et sul roosikimbuga nina kõditatakse, ja siis lasta end pidulikku hommikusöögilauda transportida... :)

Ega tegelikult ülejäänud päevalgi viga olnud. Konverentsi koosolek tekitas mulje, et sellest värgist võib Jumala abiga siiski midagi tulla, ja siis sain ma kodus hästi palju laulda (mul on hääl tagasi!!!) ning kitarri mängida. Mul on nüüd lisaks oma bassile veel üks kiusatus - nimelt ostis Raul endale uue akusti. Täna püüdsin ennast natuke saata. Koperdasin-koperdasin, aga siis tuli järjest rohkem meelde - nagu jalgrattasõit, mida pole ammu proovinud :) Tegelikult on bassi harjutamine vist ka akusti mängimisele positiivselt mõjunud - enne hakkas ikka pikapeale ebamugav ja valus, nüüd on umbes nii, et mis selles keelte allavajutamises ja sõrmede harali hoidmises nii keerulist on :) Ja rütmitunne on indeed paranenud :) Kui nüüd vaid oleks aega harjutada, siis äkki ma julgeksin kunagi oma pillimänguga isegi kapist lagedale ronida...

Veel üks kild tänasest päevast ja sellest rubriigist, et küll võib inimene mõnikord totakate asjade üle rõõmu tunda :) Kui ma aasta tagasi endale lõpuks uue mobiili sain ja avastasin, et sinna on võimalik ka igasuguseid logosid ja asju tellida, siis tõmbasin endale suure vaimustusega ühe armsa kiisukese. Ja oh paraku - see kiisuke jäi kuskile Tele2 hirmuäratavatesse võimukoridoridesse toppama. Ei näinud ma teda oma telefoniekraanil, sain ainult ta käpajäljed (telefonis oli selline pimenduspilt) ... Küll ma olin kurb. Ja siis täna hommikul, aasta hiljem kolisin EMT võrku üle - ja kohe, kui ma olin uue kaardi sisse pannud, ilmus mu armas kiisuke!!! Mul on nii hea meel :)

Aga nüüd, enne kui mingi järjekordne viirus mu kinni püüab ja jälle eluisu ära võtab, jooksen kähku trenni. Tsau! Ja head naistepäeva kõigile õrnema, aga vaprama soo esindajatele ;) :)