Why do we stand this bloody climate?

See küsimus pärineb Gerald Durrelli raamatust "My Family and Other Animals", aga kummitab järjest enam ka minu peas. Ma ausalt kahetsen, et meil siin ei ole Durrellite südikust müüa maja, aed, kasukad ja talvepuud ning kuskile Korfule põrutada. Seda enam, et igasuguste gripi- ja külmetusnähtude poolest annaks meie perekonnast hetkel sama vaimuka avapeatüki kirjutada kui Durrelli tähtteoses...

Kuna aga mingi arusaamatu eestlaste jonn meid siin külmunud maakamaral kinni hoiab, siis ei jää midagi muud üle kui kannatada (millegipärast on vanarahvas eriti sadistlik ja kõneleb seoses kannatamisega ka kaua elamisest - nagu esimesest piinast veel vähe oleks! - aga see selleks) ja viriseda asjade pärast, mis jälle kuhjuvad-kuhjuvad-kuhjuvad, ja juua hästi palju kuuma pärnaõieteed. Selle kõigega ma siin praegu enam-vähem tegelengi ja see asjaolu selgitab ka, miks minu blog omandab järjest igavamat ilmet.

Aga ehk tuleb kunagi siiski kevad...

Muide, täna nägin siis ka oma esimese hirmuunenäo seoses selle rahvusvahelise kristliku hariduskonverentsiga, mida ma praegu korraldan või täpsemalt peaksin korraldama. Nägin, kuidas mulle hakkas korraga pidurdamatult mingeid välismaalaste kampu kaela sadama ja mina ei saanud ööd ega mütsi aru, kes nad sellised on, mida minust tahavad ja kuhu ma nad panema pean. Oh jah. Konverentsini on veel kaks nädalat aega ja hetkel tundub see unenägu üsna realistlik...