Mõningaid eksistentsiaalseid küsimusi

1. Miks peab mõnele inimesele asju kümme korda otse näkku ütlema, et ta hakkaks taipama, et ma vihjan millelegi?
2. Miks mul ometi nii kallis maitse peab olema?! (Antud juhul on jutt No Big Silence'i kontserdist, mida ma ainsa üritusena tudengipäevadest tõesti näha igatsen, ja mille pilet maksab 140 krooni. Kui mulle meeldiks näiteks Jüri Homenja või Anee, ei oleks mingit probleemi!)
3. Äkki on mu elu üldse minu enda teadmata mingi halvamaitseline must komöödia? Sellele vihjaks nagu kasvõi asjaolu, et kui mul peale poolt kuud haige olemist lõpuks hääl tagasi tuli, siis murdis minu lauluõpetaja jalaluu...
   

Ausõna ei tea, kas kõige selle peale nutta või naerda.