Surmast kangem?

Öeldakse, et surm ka ei võta sealt, kus ei ole. Ehk siis isegi kõige fataalsemad abinõud iseenda või kaasinimeste vastu ei võimalda meil reeglina olematusest vajaminevaid asju materialiseerida. Just see viimane aga tundub olevat minu praegune tööülesanne. Mu armas ülemus helistas mulle eile ja käskis esitada rahataotlus ükskõik kuhu, aga peaasi, et esitada. Et kõik seisnevat ju lõppude lõpuks nõuetega sobitumises. Ja alltekst oli ikka see, et OK, ma tean küll su juttu selle kohta, et meie võimalused fondidest raha küsimiseks on sisuliselt ammendunud, aga lõpeta nüüd ikkagi pull ja kraami rahalaevad lagedale.

Einoh, ma võin loomulikult oma ülemuse käsku täita ja esitada taotlused näiteks muinsuskaitseametile (me oleme ju 8 aastat väldanud fondirahastusel põhinev heategevusprojekt, mis on absoluutne rariteet), RMK-le (me ju ometi kasvatame ka midagi, olgugi et lapsi, mitte puid) ja naabrinaise vanale kassile (taevas küll teab, miks sinna, aga projektijuht peab oskama end kõigest välja keerutada), kuigi me kõik vastuseid juba ette teame (välja arvatud kassi puhul). Mis selle asja kasutegur peale moto "Show must go on" järgimisest tuleneva perversse rahulduse võiks olla, ei ole mulle paraku selge...

Ma oleksin ausalt õnnelik, kui keegi tõestaks mulle, et ma olen halb projektijuht ja nii loll, et ei ole taibanud sealt ja sealt küsida, kust kohe naksti oleks raha tulnud. Hea meelega annaks ma sellele inimesele õiguse, oma töökoha ja maksaks veel peale ka.