Konverentsikorraldaja käsiraamat

Nii - meie suur ja uhke rahvusvaheline konverents on nüüd läbi ja ma olen täitsa naljakal kombel elus (mis tõestab teooriat, et umbrohi ei kao). Mis veel naljakam, külalised on ka (loodetavasti. Ja siinkohal ma ei vihja umbrohule). Mis VEEL naljakam - neile tundus isegi meeldivat!

Ma ei hakka teid piinama kogu selle virr-varri kirjeldusega, pealegi - keda ikka huvitab mingi ürituse köögipool. Ühelegi loengule-seminarile-banketile ma paraku ei jõudnud... Ent siiski mõned tarkuseterad eelkõige minu enda jaoks tulevikus, või kes teab, võib-olla võtab keegi teist ka midagi sama hullumeelset ette ja oskab siis mõningate asjadega arvestada.

1. Tehnika. Enne kui sa nõustud hakkama mingi ürituse sekretäriks, olgu sul kas oma läpakas või kindlaks tehtud, et sul võimaldatakse kasutada ÜHT KINDLAT TOIMIVAT arvutit kogu ürituse vältel. Tallinnas ma võimlesin pidevalt kahe võõra läpakaga, mida kordamööda maja pidi sinna-tänna tassiti nagu kassipoegi (et neid vahepeal loengutes kasutada jms). Ühes olid ühed materjalid ja programmid, teises teised. Üks neist ühildus printeriga, teine mitte, kuna printer osutus niivõrd haruldaseks ja kapriisseks mudeliks. Minu suremiseteemalise hädakisa peale otsis, tõmbas ja installis üks tark inimene eelviimasel päeval selle printeri driver'id ja võimlemiskava lihtsustus mõnevõrra, ent siiski oli see niisugune žongleerimine, mida võiks soovitada ebakvaliteetsete sekretäride väljapraakimiseks mõne sadistliku töökultuuriga suurfirma konkursil.
   
2. Internetiühendus. Ma ei saa aru, mis paranoiline inimene oli seadistanud kogu süsteemi nii, et enamikel juhtudel, kui mingeid andmeid internetist vaja oli, ilmus ekraanile suur ja kuri kiri Access has been Denied, mis tekitas ausõna kõhedust, et kas ma kogemata mitte kuskile Pentagoni arvutisse sisse ei häki. Tegelikult olid täielikult salastatud näiteks Silja Line'i praamide hinnakiri (kusjuures sõiduplaan miskipärast ei olnud - kas tõesti mõeldi humanistlikult, et hinnad võivad südamerabandust tekitada) ja terve Postimees Online - viimane väidetavalt sisaldas kahtlasi fraase (seda me muidugi kõik juba teame, ent ikkagi...) MSN-st ma muidugi üldse ei räägi - mõtegi sellisest jumalavallatust programmist suretati juba eos. Nahaalina ja riskides kõikidele turvateadlikele inimestele konnasilmaks saada, kavatsen ma edaspidi üksipulgi kontrollida, kas asutuses, kus ma töötama hakkan, ikka pääseb internetis avalehest kaugemale või mitte.
3. Basskitarr. Positiivsema poole pealt ka - tuleb hoolitseda selle eest, et sul oleks vahepeal millegi peal oma pingeid maandada. Sedapuhku hoolitses armas Jumal ise minu eest - selgus, et Tallinna EMK noored on endile ostnud täitsa ehtsa Ibanezi viiekeelse ja see vedeles juhtumisi samas ruumis, mis oli määratud meile kontoriks!!! Edasist võivad elavama kujutlusvõimega ja mind tundvad lugejad juba taibata... :)
   
4. Keelepraktika. Ei piisa sellest, et inglise keeles kirjalikult väljenduda suudad - võimalikult palju tuleb rääkida-rääkida-rääkida. Ja õppida vene keelt!!! Muidu ikkagi seisate mingi hetk kellegagi vastakuti ja üritate südamlikult nägu teha, et saate teineteisest aru. Mis kokkuvõttes loomulikult nii ei ole ja siis on jälle tsirkust kui palju... Mina sain igatahes hullult juurde motivatsiooni end võõrkeeltes täiendada.
   

Ma võiksin oma kogemustega veel lehekülgede kaupa jätkata, aga ma ausalt öeldes ei viitsi enam kirjutada ja vaevalt et te lugeda viitsite. Väljas on nii ilus ilm - ma vist siiski hakkan tasapisi uskuma, et kevad selgi aastal tuleb! Praegu tahaks küll ainult õue ja nägu päikese poole pöörata ja nautida üht, ma loodan, väljateenitud puhkepäeva enne järjekordseid ületamist vajavaid mägesid...