Serenity

Vaatasin eile õhtul üle hulga aja filmi, mis mulle päris tõsiselt meeldis. Tegu oli eelmisest aastast pärineva ulmepõnevikuga "Serenity". Väga kaunis lavastus, tugev šüžee, hoogne sündmustik ja arvestatav filosoofiline alltekst - istusin hoolimata väsimusest poole ööni üleval, näpud suus. Kui tavaliselt on taolistes põnevikes ikka midagi, mis häirima jääb, siis see film liitub minu peas "Matrix'i" ja "Equillibrium'iga" - tõepoolest, isegi action-stseenid, mis mulle üldiselt ei meeldi, olid pigem nagu koreograafiaetendus. Sisu ja mingi tabamatu sisemise graatsia poolest tekkis mul seos "Minority Report'iga". Ka seda filmi läbib inimese pahelisuse ohjamise teema - kas on võimalik kedagi väliste vahenditega "heaks" muuta või algab muutus siiski sisimast ja me peame arvestama igaühe vaba valikuga. Muidu oli aga tegu piisavalt omanäolise linateosega, millele mina isegi järge ootaks... Ja seni muidugi tahan seda uuesti näha... Ja tõesti soovitan kõigile teistele selle žanri austajatele ka.