Arusaamatu sõnum?

Sain reedel kokku armsa Eva-Liisaga, kes oli Tallinnas üht aidsiteemalist koolitust korraldamas. Väga tore pärastlõuna oli, vestlesime maast ja ilmast. Muuhulgas tuli juttu sellest, et enamikus kristlikes kogudustes, mille poole ta oma üritust tutvustades pöördus, valitses suhtumine, et AIDS pole nende probleem ja et neil on isegi kiire ja vähe inimesi.

Paraku ma usun seda. Ma olen seda ka ise näinud - peitumist aktuaalsete probleemide eest kirikuseinte vahele. Ja olles kaugel musterkristlaseks olemisest, julgen ma selle peale ometi lamenti lööma hakata. Vägisi meenub "Armas Jumal, siin Anna" - nimelt Anna arvamus, et kui inimesed ainult pühapäevast pühapäeva kirikus käivad, siis järelikult ei ole sõnum neile pärale jõudnud. Ma ei ole päris nõus selle raamatu seisukohaga, nagu poleks koguduse regulaarset kooskäimist üldse vaja, küll aga sellega, et KUI kristluse point inimestele kohale jõuab, siis peaks see ka tegudes väljenduma. St väljenduma mitte ainult lõpututes piibli-, palve- ja muidu teeõhtutes või ägedates noorteüritustes (kus kohati, tundub mulle muide, reklaamitakse kristlust kui mingit legaalset narkootikumi), vaid ka teiste inimeste aitamises nende igapäevastes, materiaalsetes, füüsilistes ja hingelistes vajadustes. Miks me ei praktiseeri seda, millesse me endi sõnul usume? Miks, püha taevas, ei võta mõni pastor ühel ilusal pühapäeval kätte ja ei kupata kirikutäit vagade nägudega soojas mõnulevat rahvast jutluse asemel välja kodutute varjupaika suppi jagama või vanadekodusse üksildastele seltsiks ja toeks olema? Kas see ei oleks õpetlikum kui tuhat jutlust? Ja kas tõesti meie vaimulik elu kannatab tohutult, kui me mõne piiblitunni asemel tutvume aidsihaigete ja nende probleemidega? On nad ju ka meie ligimesed? Või kuidas?

Olles siin vahutanud igasuguste tee- ja präänikuõhtute vastu, pean ometi lõpetama soovitusega kaaskristlastele üks selline korraldada - nimelt filmiõhtu sellise filmiga nagu "Saved!". Jah, see on kohati karikatuurne, kohati ebausutav lugu, ent siiski - mitmetele valukohtadele kristlaseks olemises rõhub ta küll. Muuhulgas sellele, et me ei saa elada mingis muinasjutumaailmas, kus mõningad asjad "ei ole meie probleem". On küll, kui me tahame väita, et oleme sõnumist aru saanud.