Jälle üks nädal lõppemas...

...ja algamas uus. Karussell keerleb täie hooga. Olen inertsist ka terve nädalavahetuse õppinud - ning tegelikult teisiti ei saagi, on praegugi veel ülesandeid ootamas...

Olen muide hetkel üsna sant ja sinikaid täis ning tegemist on siinkohal puhta koolivägivallaga :) Nimelt õpime kehatehnikas lavavõitlust ning kuigi asja idee on lööke ja nende vastuvõtmist ainult teeselda, ei kuku see esialgu sugugi nii süütult välja... Aga hullult äge on sellegipoolest. Me peame kevadeks paarikaupa lavavõitlust sisaldava etüüdi välja mõtlema ja esitama. Mina teen koos ühe kursaõega harjutusi iseseisvaks eluks ehk primadonnade kätši. Esimeses proovis eelmisel nädalal olid kõik naerust kõveras, me ise kaasa arvatud... Algul väga väljapeetud ja peened, kargasime lõpuks uhketes maani kleitides mööda lava ringi, kakkusime teineteist juustest, tagusime jalaga, jagasime kõrvakiile ja peksime kitarriga (õnneks rekvisiit) :) Ja uskuge - see on alles algus :P

Meie perekond on vahepeal taas suurenenud - nimelt jätkub naabrite valge kassikese saaga. Lugu tundub nii olevat, et mingi suuremat sorti peretüli tagajärjel pani kogu kõrvalkorteri rahvas mitu päeva tagasi igaüks ise suunas ajama ning kassike jäeti omapäi ilma söögi-joogita välja pakase kätte. Otsustasime siis lõpuks koos teiste naabritega ühiselt, et jääb ta praegu meie kasulapseks ja kui keegi omanikest (uhh, kuidagi ei paindu sõrmed seda sõna ilma jutumärkideta kirjutama...) peaks naasma, siis vaatame, mis edasi saab. Praegu on kiisu juba neli ööd meie pool veetnud ja keegi ei ole ta vastu huvi tundnud. Nõme olukord, kus ei oskagi kuidagi käituda. Kardan õudselt, et kiindun temasse jälle liialt ja siis tuleb kapp ukse taha ja nõuab teda tagasi :(

Lõpetuseks, armas rahvas, panen teile südamele - minge valima. Need teie hulgast, kes on minu varasema valimisaktiivsusega kursis, kukkusid nüüd muidugi toolilt maha, aga eks ta ole - vanadus tuleb ja kainem mõtlemine ka. Tahame seda või mitte, sellele väikesele maale oleme sündinud, üheskoos meie riigi iseseisvumise ja esimesed lapsesammud läbi teinud - väikseim kodanikukohus, mida meilt nõutakse, on valida esindus, mis meid võimalikult hästi edasi viiks. Ning kui mõelda, et minu väike hääleke küll midagi ei loe, siis ei ole ju üldse mõtet elada... Ning kui mõelda, et pole vahet, keda ma valin, nagunii ühed pätid kõik, siis ei anna me ju kunagi kellelegi võimalust midagi vastupidist tõestada. Siit ka minu isiklik eelistus ja arvamus - las nüüd teevad uued näod midagi, mitte kõik need vanad joki- ja populismimeistrid. Äkki sedasi muutub midagi. Äkki siiski!