Ooperi hiilgus ja viletsus "Vanemuises"

Vaatasin eile ETV-st ooperigalat, millega teater "Vanemuine" tähistas ooperižanri 400. sünnipäeva. Ei saanud pärast pool ööd magada, sest vahutasin vihast. Ülekandes näidati umbes viit populaarset ooperiaariat ning seejärel... läks asi karjuvalt MITTEsujuvalt üle "Lumekuningannaks" ja "Borgy'ks ja Bess'iks", mida õnnetu õhtujuht püüdis häbeliku näoga kah ooperiteks nimetada. Viimastes said siis hiilata meie "noorteiidolid" Eplik ja Koikson jms. Tanel Padar and the Sun jättis selle ürituse üllatuslikult vahele.

Ma saan aru, et niisugune kava oli mõeldud noori teatrisse peibutama ja neile ooperižanrit lähedasemaks muutma. Mulle isiklikult meenutas see aga mingit eriti silmakirjalikku evangeliseerimisüritust, kus tõe "sobivam" osa ilusti ise läbi mälutakse ja tuhksuhkruga üle raputatakse ja siis kohaletulnuile kurgust alla topitakse. Mitte et mul oleks midagi muusikalide kui selliste vastu. Teate ju küll, ma olen ise esimesena valmis kuulutama, et ei ole olemas mingit ülimuslikku muusikažanrit, on ainult hästi või halvasti tehtud muusika. Ning mitte et ma arvaks, nagu ei oskaks eelpool mainitud inimesed laulda. Ent ajal, mil terve Euroopa tähistab just nimelt ooperi sünnipäeva, on ikka tõeline bläkk etendada ooperigalaks kutsutud üritusel "Röövlilaulu" kuulsa OOPERIhelilooja Ehala OOPERIST "Lumekuninganna"... On see tõesti Euroopa 400-aastase ooperiajaloo üks tähtteostest??? Ning panna kõrvuti lavale Trifonova ja Koikson... Oh halastust. Selles valguses ei tundu ka ime, et ülekande helimees tõenäoliselt juba algul resigneerunult käega lõi ja etenduse lõpuni suitsupausi pidas.

Ning noored, kelle heaks see üritus tehtud oli, võivadki edaspidigi arvata, et Wagner, Lehar ja Andrew Lloyd Webber on üks ooper kõik; või et, nagu ühel kaunil päeval "Postimehest" lugeda võis, "Pähklipureja" on operett.