Allegro, accelerando

Kevad läheneb hirmuäratava kiirusega. Mina olen rahvavaenlane - ma ei taha, et ilmad ilusaks läheksid, sest siis on mul seda raskem sundida end hommikust hilisõhtuni toas istuma ja õppima.

Eelmisel nädalavahetusel käisin selle aastanumbri sees esimest korda Tartus. Kuna oli vaja kõikjale jõuda ja kõiki kohata, siis kujunes puhkus paratamatult sedavõrd aktiivseks, et tundsin hiljem tõsist vajadust sellest välja puhata. Seda ma aga paraku endale lubada ei saanud, sest järgnev nädal oli üks hullemaid, mis mul on tulnud EMTA-s üle elada... Nagu alati otsustasid kõik õppejõud üheaegselt vaheeksameid jms teha. Lisaks sellele siblis kogu hoones ringi mingi eriti entusiastlik akrediteerijatekari; päriselt - ma imestan, et nad meile WC-sse järele ei tulnud uudistama, et kuidas meil seal kah asju aetakse.

Uudistest veel nii palju, et me oleme nüüd R-ga ametlikud kassiomanikud. Käisime naabritega kärkimas, et kui nad ei suuda oma valge kassikese eest hoolt kanda, siis andku parem meile - ja nad olid nõus!!! Nüüd meil ongi oma Räbal. Jube nimi, ma tean, aga see jäi talle täiesti ise külge - nii nimetas teda väga tabavalt R, kui me ta esimest korda oma ukse tagant avastasime ja teda hulkuvaks kassiks pidasime, kuna ta nii armetu välja nägi... No vaadake ise. Esimesed pildid on tehtud just tol esimesel korral, kui me teda muuhulgas tema õige värvi tuvastamiseks pesema pidime, viimased aga paar päeva tagasi.