Kevadkuu kollaaž

Olen viimastel nädalatel mitut puhku mõelnud, et peaks sellest või teisest asjast kirjutama, aga jah... sinna on see jäänud. Täna on mul selja taga suhteliselt edukas päev ja ühtlasi olen ma nii vaimselt kui füüsiliselt viimse piirini väsinud, seega olen ehk ära teeninud hetke, kus natuke puhata, muusikavideosid vaadata ja samal ajal kribada mõningaid killukesi, mis parasjagu hingel või meelde on jäänud...

• eriala - sellega läheb üldiselt hästi. Kontserdid võiks endiselt närvivabamalt mööduda, aga selleski osas on minu meelest arengut tunda. Taas on kasvanud mu usk sellesse, et kui visalt sammhaaval edasi liikuda, siis on kõik saavutatav.
• "Eesti otsib superstaari" - Eesti on endale uue komöödiasarja saanud; vähemalt esimesi staariotsingu osasid olin sunnitud poolenisti laua all vaatama. Minu mõistus tõrgub uskumast, et inimesed ise kohe üldse aru ei saa, kui neil elevant mitte üksnes kõrva peale astunud, vaid seal süstemaatiliselt trampinud on. Mu selleteemalist sügavat kognitiivset dissonantsi aitaks lahendada ainult see, kui selguks, et mõningate kurioossemate juhtude puhul on tegemist noorte lootustandvate näitlejatega, kes oma margi täis tegemise eest ka väärilist tasu said. Oli neidki, kellel lihtsalt oleks tahtnud natist kinni võtta ja nad üheks päevaks muusikaakadeemiasse vedada - et näidata, millise pühendumusega inimesed seal töötavad. Töötavad muide tõesti pisut rohkem kui hommikul peegli ees šampoonipudelisse laulmine - selle nimel, et end mitte superstaariks, vaid lihtsalt muusikukski nimetada...
• külaskäik R*tzb*kkide juurde - toimus paar nädalat tagasi ning oli äärmiselt huvitav ja värvikas. Kes antud isikutega kursis on, kujutavad ilmselt ette, millest ma räägin :) Teenistus oli ka päris omapärane ja ühtlasi kummaliselt värskendav.
  
• Eesti-Vene jalgpallimatš - kui ma end mõnikord veel meeltesegaduses unustama peaksin ja Eesti jalgpallimeeskonna mängu vaatama hakkaksin, tehke mulle taeva pärast halastuslask. See oli isegi haledam kui superstaaride saade, sest teoreetiliselt peaks ju siinkohal olema tegemist professionaalidega... Aga kuidas küll teha kambale täiskasvanud meestele ükskord ometi selgeks, et selle mängu mõte EI OLE palli väravast ja üksteisest võimalikult kaugele löömine?
  
• näitlemine - tajusin just eile esmakordselt, et sellest võib samasuguse laksu saada nagu hingega laulmisestki. Esitasime Otiga üht oma stseeni näidendist "Palju õnne argipäevaks" ning ma tõesti unustasin mingiks hetkeks pealtvaatajad ja sisenesin hoopis teise maailma. See oli võimas. Tööd tuleb muidugi veel palju teha (kõige tõsisem probleem on endiselt minu rühiga - kui kogu ülejäänud keha teeb mul juba päris kenasti seda, mida laval olemiseks vaja, siis selg kipub ikka kühmus olema. Õpetaja käskis ka teistel kursakaaslastel mind jälgida ja kohe, kui ma jälle kusagil küürutan, karjuda: "Kurk!" - et teised aru ei saaks, küll aga mina :) Tehke siis teie mind nähes ja viga märgates sedasamuti ... :)), aga potentsiaali mul olevat ja mulle tõsiselt meeldib seda kõike õppida.
  
• kevad - ma ei tea, kas asi on tõesti päikeses ja harukordselt soojades ilmades või milleski muus, aga inimesed naeratavad minu meelest palju rohkem, on palju sõbralikumad ja viisakamad kui tavaliselt. Sel nädalal on võhivõõrad mulle korduvalt uksi avanud, maha kukkunud asju üles korjata aidanud jne., ning uskumatu - eile hommikul ootas liinibuss, mis mul tavaliselt otse nina ees uksed kinni paneb ja minema sõidab, mind rahulikult ära, kuni ma oma 50-meetri sprinti sooritasin, nii et ma jõudsin üle hulga aja korralikult itaalia keelde :) Ja muide, minuga on vist kah tõsiselt midagi lahti, aga Tallinn tundub mulle korraga tõeliselt ilusa linnana. Eriti võimas on muidugi kevadine vanalinn - sain seda natuke nautida, kui käisime pühapäeval lavakas üht etendust vaatamas, mis muide oli ka väga äge.
  

Lõpetuseks - milline on teie tee poodi ja millised vaated teile sealt avanevad? Meie tee on vähemalt kord nädalas selline, nagu allolevatel piltidel näha :) Ühendame nimelt viimasel ajal meeldiva kasulikuga ja käime jala Viimsi säästukas. Sinna ja tagasi on umbkaudu 8-9 kilomeetrit, täpselt ei ole mõõtnud; aga kas teie ei oleks valmis sellist matka ette võtma?