Ära jäta maalimist!

Vaatasin eile õhtul peale järjekordset esinemist närvide rahustuseks sellist komöödiat nagu "Idiocracy". Hoolimata kõvast annusest grotesksusest osutus see tegelikult kaunis mõtlemapanevaks filmiks, haakudes teemadega, mida me ka näitlemises oleme arutanud. Ohumärgid on olemas. Meil Eestiski väheneb pidevalt haritlaste hulk, teadus ja kultuur pole piisavalt prestiižikad ja hästi tasustatud, et noored viitsiksid pingutada. Lugemus jääb järjest napimaks, seda ka tudengite seas; ühelt poolt on asi ajapuuduses, aga teisalt ilmselt siiski ka massikultuuri pealetungis - kirjasõna on liiga vaevanõudev läbinämmutatud filmiversioonide jms kõrval. Jõmlus ja pealiskaudsus levib tegelikult igal elualal. Fakt on ka see, et inimesed, kes tõesti on haritud ja andekad, ei kiirusta peret looma (ning selle kaudu edasi andma nii häid geene kui ka head eeskuju ja sotsiaalset kapitali), samas multiprobleemsetes peredes potsatab üks laps teise järel ilmale. Intelligentsus ei ole enam määrav faktor ellujäämiseks. Nii on tsivilisatsioonid ennegi mandunud.

Selle teemaga võiks jätkata pikalt ja järjest mustemates värvides, aga ma ei tahtnud tegelikult siin varahommikul masenduda ja õhtumaade hukku kuulutama hakata. Eelnevast lihtsalt meenutus päeva kaasa - ei tohi minna kergema vastupanu teed, ei tohi jätta mõtlemist ja loomist.