Vidiit!

Läänerindel on kõik endiselt muutusteta.

Siiski - ma olen sügavalt tänulik mõnede värskete õhusõõmude eest. Eelmisel nädalavahetusel käisime korraks Tartus. Naljakalt kodune oli, kohe piinlik nostalgiahoog tuli peale. Kallid inimesed, tähendustega paigad... Oh jah. Ning sellel neljapäeval tuli killuke Tartust meile külla (Kati, Kerti, Madise ja Karolini näol) - kõik oli korraks kuidagi metsalõhnane-folgihõngune-ehe...

Bottom line - ma ei tohi ära unustada, kes ma olen ja kust ma tulen. Aidake mind selles, kui ma eliitkultuuri koorma all longu vajun... :)

Mingi väike linnuke minu sees üritab omal viisil häälitseda.