Ja jälle üks aasta...

Viimasel ajal sörgib mu mõistus ähkides reaalsusel sabas ja üritab nii üldjoonteski aru saada, mis toimub. Nõndanimetatud jõuluvaheaeg näiteks õigustas oma nime ainult selle kandi pealt, et see aeg oleks mu elus nagu vahele jäänud. Mäletan ähmaselt mingit kiirustamist Tartusse, kiirustamist kirikusse, kiirustamist pidulauda, kiirustamist inimestega kohtuma, ning siis jälle kiirustamist Tallinnasse tööle - ja õrna tunnet kusagil kuklas, et see kõik ei peaks üldse mitte nii olema. Kõige tipuks selgus, et rida e-kaarte, millega ma püüdsin inimestele oma pikka vaikimist tasa teha ja teada anda, et ma ikka mõtlen nende peale, ei jõudnudki mingil kavalal põhjusel adressaatideni, nii et tõenäoliselt alustan ma oma uut aastat tõelise ignorandi mainega ja mul ei ole ka enam eriti jaksu ses suhtes midagi ette võtta...

Minu viimased päevad on möödunud polüfoonilise muusika seltsis ja peamiselt püüeldes 2. jaanuariks fuugat kirjutada - tegevus, milleks - laenates vanameister Pratchettilt - mul on niisama palju loomulikku annet kui kaladel mägironimiseks. Viimati tundsin ma ennast nii ebakindlana keskkooli mates siinuseid ja tangenseid arvutades, ning nõnda, nagu mul neid asju kunagi hiljem oma elus vaja pole läinud, pole mul ilmselt ka käesoleva matemaatilise intelligentsusharjutusega tulevikus midagi pihta hakata (kui ma just lõplikult ei snoobistu ega hakka igale klassikalist muusikat kuulama juhtuvale matsile vastutulelikult seletama, et küll see range stretto seal repriisis oli kaunis...) Üldiselt ma kardan ka seda, et onu Bach (Johann Sebastian) hoiaks ahastuses peast kinni, kui teaks, et ligi 300 aastat peale seda, kui tema kilode kaupa seda kraami kokku kirjutas (ja tegi seda väga hästi, ärge saage minust valesti aru!), vägistab üks kamp lolle lauluõpilasi tema üllast fuugakunsti niisugusel koletul moel... Mind lohutab ainult teadmine, et ma ei ole maailmas oma murega üksi, millest annab aimu ka YouTube; vaadake teemasse sisseelamiseks näiteks seda ja seda.

Ja nii möödubki selle aasta viimane päev. R on tööl, mina halan oma raamatu- ja noodivirna juures... Kui nii mõelda, siis tõeliselt sümboolne lõpetus kogu aastale :)

Kuni me kohtume taas 2008-ndal... HEAD UUT!!!