Meie kolmas pereliige...

... on vahepeal pisikesest tolmutuustist suureks voostriks kasvanud. Tõeline Stressimaandaja 2.0 neljal käpal ja sabaga, mis muutub kohevaks tolmuharjaks iga kord, kui on vaja kellegi südant võita :) Peamiselt minu ja R südant, sest kogu ülejäänud maailma suhtub ta siiani üsna suure umbusuga ja eelistab ninapidi nurka ronida, kui keegi külla tuleb. Raske lapsepõlv ja üksiku kassina üles kasvamine, ma kardan... Tema veidruste nimekiri on üldse üsna pikk. Tohutuks lummutiseks on tema jaoks kraanikauss; ta võiks tundide kaupa selle serval istuda ja voolavat vett jälgida ning tema kirglikku hüdroloogihinge ei morjenda isegi fakt, et käpad saavad märjaks, kui veekeerist liiga lähedalt katsuma minna. Vahepeal oli minu jaoks suur probleem see, et igal ööl, kui olin just magama jäänud, ronis üks mitmekilone pamp mu kõri peale ja hakkas mulle armastavalt näkku nurruma. Teisaldamine ei andnud mingeid tulemusi; mõni aeg pärast toda koletut vägivallaakti õnnetu kiisu vastu lähenes pesa poolt jälle nurrumine ja midagi rasket hakkas jalgade juurest ülespoole voolama... Viimasel ajal on tal vist õnneks siiski teatav iseseisvus tekkinud ja asendusema rolli täidab arvuti, mille sooja külje vastu on ennast mõnus suruda, või mõnikord ka süntesaator, mis kipub pärast pikka mängimist kuumaks minema. Aga suhtlusvajadus on tal siiski tohutu. Ta ootab kannatlikult, mil emmal-kummal meist hommikul äratuskell tiriseb, ja hakkab siis lobisema oma kurinate ja näugumiste keeles ning nõudma, et talle paberinutsakut ronimispuu kõige ülemisele astmele visataks; viimane on tema absoluutne lemmikmäng - ta vuhiseb üles lae alla ja jälle tagasi, nutsak suus, ning on tol hetkel vist kõige õnnelikum kass ilma peal :) Ning kui ta on pika päeva üksi olnud ja me koolist-töölt jälle koju tuleme, on tingimata vaja tormata korteri ühest otsast teise, nii et vaibad krussis, ja näuguda nii kuidas kõri võtab suurest jällenägemisrõõmust... :)