O tempora, o mores :)

Ma hakkan vist tõesti vanaks jääma, ja tegelikult on moetrendid minust alati suure kaarega mööda käinud; aga kui ma muidu hellitan ennast mõttega, et olen kõiksugu uute veidruste osas enam-vähem huumorimeelne ja heatahtlik, siis igapäevaselt ühistranspordis sõites ajab üks asi mul küll kananaha ihule - see on see kulliküünte väljanäitus, mis seal avaneb. Seni on kõik veel OK, kui nimetatud kunstilustiste omanik rahulikult istub ja nendega omaette klõbistab, aga kui ta üritab püsti seistes tasakaalu hoida ja need sulle põhimõtteliselt näkku kinni lööb, siis tekib tahtmine igaks juhuks kähku taganeda ja varjuda...

Ühel päeval ma mõtlesin selle üle pikemalt järele ja mul on oma teooria - nimelt ma arvan, et taolisi kunstküüsi kandvad daamid üritavad maailma endast võimalikult kaugel hoida ja selle pealispinnal liuelda (vabandan kõigi kunstküüneliste kaunishingede ees, keda ka kindlasti leidub ja kes siinkohal solvatud saavad). Ma lihtsalt mõtlen sellele, et nad on vabatahtlikult ära blokeerinud sõrmeotste kõige tundlikumad osad ja seega ka oma kompimismeele. Rääkimata siis sellest, et taoliste teravate asjade nägemine mõjub minusugustele nõrganärvilistele üleüldiselt ähvardavalt... :) Ma ei tea, võib-olla on mul midagi viga, aga minule meeldib aeg-ajalt sõrmi mulda suruda ja tunnetada klaveriklahve ja armsamale pai teha... Ja mul on natuke kahju neist, kes on sellest kõigest ilma jäänud mingite moekate iluvidinate tõttu.