Reisikiri vol 3

Kolmapäeva hommikul käisin ravimtaimi korjamas, seejärel külastasime mu teise onupoja peret ning siis asusin jälle oma giidikohustusi täitma. Matkasime Kati ja Liisiga Kakra säärele (Silja keeldus tulemast, sest esimesel päeval nägime Rock City juures, kust säärele pääseb, kaldaäärses vees rästikut ujumas - mille kohta ma ütleksin, et meil tõesti vedas, sest mina ei ole selle liigi esindajat varem Kihnus kohanud, ja ei kohanud ka enam selle reisi lõpuni).

Kakra säär on minu üks lemmikkohti Kihnus. See on tohutult pikk madalikuriba (Kihnu valla koduleheküljel on selle pikkuseks pakutud koguni 4 kilomeetrit; mina mäletaks nagu kuskilt, et jalutamiseks sobivat osa on üle kilomeetri), mis paguvee ajal merest välja ulatub. Selle kohta naljatavad kihnlased, et nemad hakkasid mandrile silda ehitama ja tegid oma poole ära, nüüd peaksid laisad mandrimehed enda poolega ka hakkama saama :) Meil ei vedanud hästi, sest meri oli tõus ja säär sedapuhku peaaegu täielikult vee all, ent me kõndisime siiski vapralt nii kaugele, kui ilma ujumata sai, ja Liis arvas, et see oli üleüldse reisi parim osa. Ilm oli tõesti täiesti kuldne, vesi oli soe ning me läksime vaheldumisi kõndides ja vees sulistades mööda liivast põhja, ühel pool kauguses Kihnu, teisel pool Manilaid, ja irvitasime õhtuse praami üle, mis meie kõrval sõitis...
Oma pikalt ja küllaltki väsitavalt matkalt naasnuna istusime hilisõhtuni Pealrannas ja tähistasime puhkuse lõppu. See ei olnud aga uskumatul kombel kõik. Kui ma tagasi Lemsi küla piiridesse jõudsin, toimus väike inimrööv, st mind tõmmati autosse, kus olid mu onunaine, onutütar ja ema, ning me sõitsime majaka juurde. Selgus, et neile oli tulnud idee väikese grillimisega minu peagi saabuvat sünnipäeva tähistada :) See oli ka täiesti fantastiline - päike loojus, otse väikese lõkkeplatsi kohal kõrgus vana valge majakas, ning kui viimaks öö saabus, pani täiskuu vaikse merepinna särama. Ning meie, neli Liiviku naist, istusime varahommikuni ja rääkisime juttu ja laulsime vanu laule...

Eelnev tähendas muidugi seda, et sain enne saarelt lahkumist kõigest paar tundi magada ja olin järgmisel päeval üsnagi laip. Tukkusin terve tee praamil ja ka Kati autos teel Tartusse - sest just sinna me kohe Pärnust peale emaga hüvastijätmist suundusime, reedel toimuvat Pilvi tüdrukuteõhtut ette valmistama.

Tüdrukuteõhtust kui sellisest ma ei jaksagi pikalt kirjutada, võin ainult öelda, et kõik läks kenasti ja peategelasele (ning ka meile teistele) meeldis väga. See on tore - nii sain minagi pisut kustutada oma tänuvõlga selle õhtu eest, mis omal ajal mulle korraldati :) Tassisime Pilvit mööda temale ja Taavile tähendusrikkaid kohti üle linna ning ta pidi igaühes sooritama erinevaid ülesandeid, muuhulgas näiteks kummipaadiga üle Emajõe sõudma. Siis läksime Kati juurde ja sõime ja mukkisime Pilvit ja üksteist ja mängisime "tõde ja tegu" jne, ning viimaks korjasime teel Atlantisesse inimestelt tänaval häid soove abiellu kaasa. Klubis olid Pilvil veel mingid ülesanded (kui ma ei eksi, siis ta pidi mingeid tantsusamme õpetama ja vallaliste sõbrannade jaoks noormeeste telefoninumbreid koguma), aga kuna kell oli vahepeal juba üle südaöö tiksunud, siis ma palusin end vabandada ja läksin mõneks tunniks magama, et olla vähegi vormis Ando ja Grete pulmaks järgmisel päeval.

See vormi saamine muuseas siiski päriselt ei õnnestunud. Hommikune bussisõit vältas tänu igasugustele ümbersõitudele ja teeremontidele üle kolme tunni, päike kõrvetas läbi akna ja Pärnusse saabudes olin ma nagu üks väike uimane, aga väga tige herilane. Lisaks kõigele pidin võtma takso, et proovi mitte hiljaks jääda. Samal ajal elas samuti laulatusele sõitev R Eesti teises otsas omi katsumusi läbi - nimelt õnnestus tal Tallinna võimatu liikluse tõttu Pärnu bussist maha jääda ning ta saabus viimaks samuti tõsise "napikaga" tunne-eestimaad-liine ja taksosid kasutades. Lõpp hea, kõik hea - laulatusele me jõudsime ja mina jõudsin isegi laulda. Hullemaks läks asi pulmarongis ning hiljem Reiu jõe äärsesse peopaika saabudes, kus kogu nädala väsimus ja kuumus ja eriti originaalne toitumine (paar tükki lillkapsast dipikastmega ja pool pakki küüslauguleibu kell kuus hommikul) oma töö tegid ning mul pildi vägisi sõitma võtsid, nii et lausa nutu ja jonn tahtsid kallale tulla. Aga muidu oli väga tore ja lõbus, ma sain isegi esilaulja tiitli ja puha :) (R oli magalavanem, st tema töö oli liiga usinaid pidulisi nurga taha kainenema toimetada - mida õnneks vaja ei läinud :)) Ando ja Grete on muide üliarmas paar, mul on nende üle nii hea meel! Klassikaline rahvapidu ühislaulude ja pruudiröövi ja pärja mahamängimise ja muu sellisega kestis jällegi hilisööni ja jäi meist veel kestma. Armas Jumal aga halastas mulle ja saatis oma ingli Markuse näol, kes tuli ja küsis, kas me ei tahaks autoga Tallinnasse saada. Veel üks sõit läbi sedapuhku öise ja uduse Eestimaa, kus autos kerkisid esile juba sellised huvitavjaburad filosoofilised teemad, et need oleks pidanud lindile võtma - ning me olime viimaks kodus ja ma ei oleks uskunud, et ma võiksin kunagi meie tagasihoidlikust toauberikust ja voodist nii suurt rõõmu tunda.

Hämmastav, aga ma olengi oma reisikirjaga lõpule jõudnud - aplaus mulle! :) Tegelikult oleks mul juba ka sellest nädalast üht-teist kirjutada, aga nüüd olen ma küll väikese pausi ära teeninud.