Hommikumantlipäevad

Tõlge: hommikumantlipäevad on minu jaoks need üliharuldased päevad, mil ma olen üksinda kodus ja ei pea mitte kusagile minema, vaid võin hommikumantlis ja kohvikruus näpus hilise pärastlõunani ringi kooserdada, internetis passida, filme vaadata, lugeda... Peale ooperistuudio arvestust lubasin endale ühe sellise päeva. Mmmm, milline õndsus... Ärge öelge, et laisklemine on kurjast! Minu väide on, et ainult sellistel päevadel me defineerime ennast tõeliselt. Onu Descartes, kes seadis lääne filosoofia uutele alustele ja kinkis maailmale ainsa ladinakeelse lause, mida iga pooletoobinegi teab, oli teatavasti kohutav laiskvorst. Vean kihla, et kui ta oleks pidanud hommikust õhtuni ringi rassima, poleks tal maailma ja omaenda tunnetuse pulkadeks lahti võtmine pooltki nii hästi õnnestunud... :)

Täna muide ei ole hommikumantlipäev - pean kohe astuma hakkama, et prantsuse keele arvestusele jõuda. Lootsin selle postituse enne lõpetada, aga päriskell on minu sisemisest tiksumisest kaks korda kiirem. Mis siis ikka - jätkan pärast. Hea uudis on see, et antud arvestus on selle sessi viimane! Ma ei ole selleks küll väga hästi valmistunud - sel lihtsal põhjusel, et mul on olnud tunne, et kui ma oma pähe veel midagi mahutan, siis läigatab osa selle vanemast sisust, nagu näiteks minu ja mu lähedaste nimed, sünnikuupäevad ja noa ja kahvli otstarve, üle ääre - ent julge hundi rind on... teadagi milline. A tout de suite!

Hiljem...

Kõik! Läbi! Tehtud jälle selleks korraks! Kusjuures lõpp läks päris tõusvas joones - max punktid filosoofias (aitäh, härra Tammo, teooria tõestatud) ja muusikaajaloos (ilusate silmade ja hämamisoskuse eest vist) ning täna sain hakkama isegi keelega, milles väike hääldusviga võib tähendada seda, et räägid juuste asemel hobustest ja silmade asemel munadest... (ma muide tõesti arvan, et prantslased on meid kõiki osavalt ninapidi vedanud ja kasutavad tegelikult omavahel suhtlemisel mingeid salamärke. Ei ole võimalik, et nad muidu kõnekeeles üksteisest aru saavad.)

Esmaspäevane ooperistuudio arvestus oli tegelikult päris tore. Ma olin küll tohutult väsinud kõigist nendest läbimängudest muude eksamite kõrvalt, mis sellele eelneval nädalal iga päev toimusid, aga etendus ise oli juba fun. Operett ju ka ikkagi :) Nalja sai nii proovides, etendusel kui pärast seda õppejõudude arutelu lõppu ning tagasisidet oodates (eriti siis! tantsisime kogu kursusega keset koridori menuetti jne) . Hiljem oli meil väike traditsiooniline šampuselaud ja tagasiside ise oli ka hea :) Kevadsemestril hakkame tegema sellist ooperit nagu Ravel'i "L'enfant et les sortileges". See on hästi ilus ja lõbus, selline sümbolistlik muinaslugu. Mina olen Printsess. Praegu jäi jutt - ja ma nii loodan, et see ka tõeks saab -, et selle etenduse saame teha juba suuremas saalis ja spetsiaalsete kostüümide ja dekoratsioonide ja valgustusega, nii et võib väljastpoolt ka rahvast vaatama kutsuda...

Aga NÜÜD on mul paar päeva puhkust. Täpsemalt tegevust jätkuks neissegi, aga ma lihtsalt ei tee. Mul on veel raamatuid lugeda ja filme vaadata ja üle hulga aja inimestega suhelda... :)