...ja nii see läks...

Jõulud ja aastavahetus möödusid taas kord enne, kui ma jõudsin korralikult taipama hakata, mis toimub. Olin detsembrikuisest erialaeksamiga kulmineerunud (ja kõiki asjaolusid arvestades siiski kordaläinud) kümnevõistlusest nii väsinud, et veetsin jõulupühad pisut tõbisena ja eelkõige täiesti antisotsiaalsena Kreegis. Kohe peale jõule hakkasin klaveri eksamiks valmistuma, mis seisnes peamiselt tundide kaupa akadeemias klaveri taga istumises ja peaga seina tagumises (muide, kui te kuulete, et alles kümmekond aastat vana muusikaakadeemia hoone, mille seintes on tänaseks juba suured praod, on kokku kukkunud, siis tegu ei ole ehituspraagiga, nagu võiks arvata, vaid hoopis kümnete meeleheitel üldklaveri õpilaste aastatepikkuse ponnistuse tulemusega). Ehkki see sama tegevus jätkus põhimõtteliselt ka vana aasta viimasel ja uue aasta esimesel päeval, oli aastavahetus ise siiski üsna tore - olime oma Pirita-kodus, Liis S. ja Kati tulid meile külla ning me mängisime lauamänge ja käisime vahepeal muulil ilutulestikku vaatamas ja lõpuks avastasime keset tulist ubadega kauplemist ("Bohnanza"!!! :)), et kell on 4 hommikul.

Klaveri eksam läks muide üle ootuste hästi - ma olin suhteliselt kindel, et mina oma paariaastase mängukogemusega teiste kümneaastase kõrval lendan sellest laia kaarega läbi. Tegelikult sain "rahuldava" ja oli veel minust nõrgemaid :)

Eile ja täna tegin ära vastavalt prantsuse keele häälduse ja (loodetavasti) filosoofia (viimaseks mul TÕESTI ei olnud aega õppida, seega on nüüd võimalus näha, kas härra Tammo higi ja vaev antud aine õpetamisel Sütevakas on eluaegset vilja kandnud, nagu ta lootis, või mitte). Jäänud on veel neli arvestust-eksamit, neist raskemad minu jaoks kammerlaul ja ooperistuudio.

Eelnevale lisada on mul aga üks tõeliselt vaimustav uudis, täielik pärl. Nimelt tegid meie suured juhid ja õpetajad lõppenud aastal põhjapaneva avastuse - me, muusikaakadeemia tudengid, laiskleme liiga palju! Mis saab küll nõnda meie noortest rikkumata eludest? Sellele probleemile leiti aga geniaalne lahendus: jätame ära tavapärase nädalase talvevaheaja sessi järel! Kohe 26. jaanuarist tuleb jälle sahk täie hooga hariduspõldu lüüa. Ainult nii rikastub meie kultuurimaastik peagi uute säravate tähtedega ja viisaastaku plaan saab ennetähtaegselt täidetud. Hurraa.

Et mitte ainult oma igavat koolijuttu ajada, siis... viimasel ajal on mul tõesti õnnestunud näiteks üht-teist lugeda ka. Ha-haa, jube põnevat elu elan ikka!!! (Tõesti - ma tajun enda juures täielikke "mutistumise" tundemärke. Mind ajavad vahelesekkumiseni närvi bussis lärmavad ja ropendavad teismelised, ma virisen halva teeninduse ja kõrgete hindade üle ning minu ettekujutus ideaalsest puhkusest on vaikne õhtu kodus mitte eriti mõtlemist nõudva raamatu või filmiga...) Lugesin vahepeal Zelazny Amberi kroonikaid. Kuigi seda sarja peetakse tänapäeva ameerika ulmekirjanduse üheks teerajajaks jms, pean tunnistama, et peale esimest raamatut ma kaalusin kaua, kas järgmisi üldse ette võtta. Edasi läks huvitavamaks, aga kuigi mulle üsnagi meeldisid seal leiduvad filosoofilised mõttearendused, arvan, et teist korda ma seda lugeda ei viitsiks. Hoopis teine lugu on Pratchetti "Savijalgadega" (Lõbus Pisipepu, ma ei või :))

Muusika poole pealt olen viimasel ajal kuulanud Schillerit; naljakas, aga üleväsimuste tingimustes on selline trance/ambient kummaliselt rahustav. Sattusin nimetet projekti peale tegelikult täiesti juhuslikult, leides ühest oma lemmikaariast, Butterfly "Un bel di vedremo'st" sellise versiooni. Kes originaali teab, sellele on see harmoonialahendus kindlasti päris ootamatu, aga minu meelest väga lahe :)