Meriväljal

Istun endiselt keset kastihunnikut, aga nüüd juba uues kohas. Meie aknast kolmandal korrusel paistab metsatukk, Merivälja Pansioni hoonekompleks ja silmapiiril läbi raagus puude kuulus Tallinna siluett koos saabuvate ja väljuvate laevadega. Magamistuba on üle kasesalu kerkiva hommikupäikese päralt. Siia, elutuppa paistab päike pärastlõunast kuni loojanguni. Seda vaimustust, mida ma antud faktide puhul tunnen, võib mõista ainult inimene, kes on pikka aega elanud põhjapoolsete akendega korteris ja omanud nendest sissevahtivaid naabreid...

Praegu käib meil uue koduga sõbraks saamine. Üldiselt on ta suutnud meid ikka ja jälle positiivselt üllatada. Näiteks jäi meile siia kasutada suu-uuur telekas (ärge küsige tolle, ma olen selle koha pealt juhm) koos täieliku surround helisüsteemiga, mida on võimalik ka arvutiga ühendada. Viimase peale hakkavad minusugused melomaanid tavaliselt mööda tuba kükktantsu tantsima ja ultrahelisid kuuldavale tooma - ma tean, ma tegin selle ära. Seinad on õnneks üsna helikindlad. Telekat ei ole ma kunagi eriti vaadanud, aga siinsest 50-st kanalist on vähemalt üks, mis mõjub hästi mu tujule ja tõenäoliselt ka akadeemilisele karjäärile - nimelt näen ma nüüd lõpuks ometi Mezzo't, mis minu erialal on enam-vähem must have. Minu hommikune koolitee on aga nüüd selline, et ma laskun mööda lauget mäenõlva, ümberringi aiad ja ees meri, kõnnin läbi metsatuka ja olengi bussipeatuses, saamata aru, et läbisin terve kilomeetri. Õhtune teekond on mõnevõrra raskem, aga hea trenn :)

Tegelikult ainus asi, mis minu elus hetkel puudub, on aeg. Nädala sees on päevad nii pikad, et õhtuti ei jaksa enam suurt midagi ära teha, ja lõplik lahtipakkimine ja sisseseadmine venib. Sel nädalavahetusel paigutas R vapralt olulisemad asjad ära, samal ajal kui mina Pärnus lulli lõin. Muide, see oli tegelikult hästi tore reis. Kõigepealt vaatasin ema üle, siis tegin pool päeva sisuliselt oma elu esimest meistrikursust õpetaja rollis, mis oli hästi põnev, siis sattusin Kungla koori kontserdile ja laupäeva õhtul käisime Pilvekesega Ivo Orava ja Allan Vainola autorimuusika kontserdil. Viimane üritus oli täiesti suurepärane!!! Istusin ja kuulasin ja mõtlesin vahepeal, et kukele see klassika, hoopis nii, just nõnda siiralt tuleb muusikat teha... See oli läbinisti helgete emotsioonide ja mälestuste õhtu. Hiljem Pilvekese juurde jõudes korraldasime veel südaöise pidusöögi koos filmiga "Mamma Mia!", mis sellisel kellaajal mõjus lihtsalt hüsteeriliselt naljakalt. Järgmisel hommikul käisime Agapes, kus oli nagu ikka palju toredaid inimesi, ja siis sõitsin Tallinnasse tagasi. Sellest nädalavahetusest jäänud unevõlg õnnestus mul tasa teha tegelikult alles eile, mil ma peale järjekordset 8-tunnist ühest proovist teise kihutamist kodus lihtsalt kokku kukkusin ja magasin täna hommikuni - 13 tundi järjest. Nüüd aga on taas aeg asjalikuks hakata.