Sinine teisipäev

Viimasel ajal kipuvad elumere lained jälle pää kohal kokku lööma ja mind kui mitte uputama, siis vähemalt ebameeldivalt märjaks pritsima. Mul on teooria, mille kohaselt liigne muusikaga tegelemine hakkab inimestel järk-järgult segama aju neid piirkondi, mis tegelevad muude kasulike asjadega, näiteks kellatundmisega. Ma ei oska millegi muuga seletada asjaolu, et meil proovid pidevalt kattuvad ja jooksevad üksteisele sisse ning sageli on võimatu terve 8-tunnise päeva jooksul söögipausi teha. Kui siis seejuures veel selgub, et esinemised lähenevad, aga ikka veel ei ole see, teine ja kahekümne viies asi nii, nagu olema peab, siis tekib kohati küll tahtmine püss põõsasse visata ja vasakule ajama panna.

Tegelikult ma ei saa öelda, et ma ei oleks puhanud - vähemalt ülestõusmispühade ajal ma tõesti ei teinud suurt midagi asjalikku. Ilmad olid ilusad, jalutasime lihtsalt R-ga ringi ja tutvusime Mariväljaga. Kõige müstilisem oli meie retk piki raudteed Viimsist üsna meie kodutänava juurde. See on raudteeharu, mis viib Tapalt Miiduranna sadamasse ja kaubarongid kasutavad seda vahel harva. Ülejäänud ajal on see vaikne võssakasvanud linnulaulu ja soojade liiprite lõhna täis tunnel Tallinna ja Viimsi piiril. Väikesed põiktänavad jooksevad aeg-ajalt raudteetammini ja läbi tihniku paistavad mõnede eramute aiad, aga muidu on see nagu asustamata piiriala keset tsivilisatsiooni. Teine ilus hetk oli pühapäeval - tulime Olevistest (kus sealne ühendkoor laulis ülestõusmispüha puhul ütlemata kaunilt!) ja kõndisime läbi natuke sombuse vanalinna ühte kohvikusse kuuma šokolaadi jooma. Tundsin end tol momendil nii kerge ja rõõmsana, et oleksin tahtnud lendu tõusta... Uskumatu, et see oli kõigest kaks päeva tagasi. Ma ei tea isegi, kust see argine tigedus nüüd korraga tuli, aga ma ei saa ka enam arutada ja heietada, sest kohe algab uus proov...