Tõotused

Ma tõotan, et ei jäta
seekord märkamata,
kuis talveunes pungast
saab ärkvel-ärev leht.

Ma tõotan, et ma voogan
kaasa kasvuhooga
ja ära tunnen asjad,
mis tähtsad on ja eht.

Ma tõotan avastada
kõik peidetuimad imed
ja ikka naeratada
ja teada iga nime
ja iidses loomishelas
veel leida uusi riime,
kui oleks see mu kevad
esimene, viimne...


Kirjutasin selle (kunstilisele väärtusele mittepretendeeriva) leelotuse eile Pirita rannas. Pidin minema kooli harjutama, aga jäin bussist maha ja mõtlesin, et jalutan mööda merekallast järgmisesse peatusesse. Tegelikult läks nii, et kõndisin piki randa peaaegu kesklinna välja ja vahepeal lihtsalt istusin ja olin... olin oimetu, sest päike paistis kuumalt ja lahelt rullus paks udu üle valge liiva rannamändidesse ja pajud olid tibudest kirjud ja ojad tormasid merre ja Pirita jõel aurasid viimased jääpangad ja see oli üks võimsamaid kevade tulemisi, mida ma oma elus näinud olen.