Feeling so...

Sügis on tõepoolest kätte jõudnud. Akna taga kallab vihma, kaskede ladvad on koltunud ja märgatavalt hõredamaks jäänud (hea uudis - varsti saame jälle Tallinna siluetti imetleda :)), mina olen aga juba peaaegu nädalajagu tatine. Eile käisin hoolimata sellest EMTA juubelipidustustel esinemas, kõigepealt paari lauluga Anna H. orelikontserdil, seejärel (kell 23!) Kannikesena operetikatkendites. Oli päris huvitav - tõusev palavik andis kerge laksu all olemise tunde, närvi ei olnud üldse (mis iseenesest ei ole tingimata hea näitaja - tundsin, et jään mingite kohtade peal toppama ja lihtsalt ei leia õiget energiat üles). Prožektorid kütsid lava, võimas kuum kollane valgus hüpnotiseeris, laulsin oma aaria kõige keerulisemaid kadentse ja endal kummitas kõrvus hoopis Moby "I'm feeling so real...". Kahtlemata üks minu elu kõige veidramaid esinemiskogemusi. Kokkuvõttes läks kõik vist siiski hästi. Täna sain aga oma erialaõpetajalt karmi käsu veel kodus istuda, sest pean paranema järgmise nädala kontserdiks.

Anna, armas inimene, kinkis mulle esinemise eest mingit sorti kääbusokaspuu. See on väga vahva - nüüd on mul juba neli toataime. Ma ei olegi rääkinud sellest, et mul on viimasel ajal toalillevaimustus! Tegelikult on mul esimest korda selleks ka sobivad tingimused ja elustiil. Asi sai alguse sellest, et siia korterisse kolides leidsime kapi pealt klaasi paari ebamäärase varrejupiga, millele olid vees juured alla kasvatatud ja seejärel kuivale jäetud. Ma ei uskunud, et neis veel mingit eluvaimu sees on, aga lõikasin nad siiski lühemaks ja panin uuesti kasvama. Minu üllatuseks pistsid nad kohe vohama ja osutusid ilusaks nõelköieks. Praegu vaatan, et istutasin nad oma väheses usus liiga väikesesse potti - nii võimsaks on taim kasvanud. Teiseks kinkis R ema meile punahuule, mis on terve suve õitsenud nagu hullumeelne ja jätkab samas vaimus. Kolmanda lille päästsime oma pulma-aastapäeva paiku Säästukast - väike väärismägipalm vireles seal valgusepuuduses. Meie juurde tulek oli mõnes mõttes muidugi vihma käest räästa alla sattumine - kohe esimesel õhtul pistis Sasu poole sellest pintslisse. Praeguseks oleme leiutanud igasuguseid mooduseid, et ta sellele enam ligi ei pääseks, ja lilleke kosub. Üks kassitõrjemeetoditest oli see, et ma ostsin lillepoest suure kaktuse ja panin selle aknalauale nii, et Sasu ei pääsenud üle ronima. Paraku aga avastasin mõne aja pärast selle pealt villtäid ja kuna puhastamine tulemusi ei andnud, pidin selle taime kurvalt minema viskama. Siinkohal hoiatus - nagu välja tuleb, saab lillepoest villtäisid üsna sageli nii poti- kui lõikelilledega kaasa. Taime peale tulevad pisikesed vatti meenutavad tupsud ja nende sees on täid. Need põrgulised on aga nii vastikud, et kui neile piiri ei pane, siis mingi aja pärast nad nakatavad ja suretavad välja kõik majapidamises leiduvad taimed... Aga jah, nüüd on mul kaktuse asemel ilus hõbedane okaspuu. Loodan, et hakkame ilusti läbi saama.

Tuligi jälle hunnik igavat juttu. Pean ennast nüüd kokku võtma ja end taas koduste vahenditega piinama hakkama...