Mihklikuu

Seekordne september on olnud kergelt depressiiv-maniakaalne, suurte murede ja suurte rõõmudega. Võib vist öelda, et praeguseks domineerivad viimased, kui välja arvata tõsiasi, et ärkasin täna valusa kurguga ja jäin seda kohe koju ravima, sest juba nädalavahetusel on vaja esineda. Eks see kipub nii olema, et mõnikord tuleb pill pika ilu peale, teinekord haigus pika mure peale... Aga jah, imesid on viimasel ajal palju juhtunud. Mu sügissemestri õppemaks on Jumala ja sõprade abiga taas olemas, lisaks teatati R-le eile, et ta saab ametikõrgendust, mis tähendab, et me võime oma toredasse korterisse siiski edasi jääda (vahepeal juba mõtlesime, et tuleb jälle mõni odavam urgas leida). Eile tuli ka kiri, mille kohaselt ma vist siiski ei ole oma Kihnu suguvõsast veel päris välja heidetud. Kes sellest teemast midagi teab, teab, kes mitte - tänage õnne, et ma olen teid sellest hülgemölast säästnud.

On olnud ilusaid nädalavahetusi. Kõigepealt Liis S. "viimane kahekümnes" Nõos, kus õhtu hitiks oli saun ja kümblustünn. Mõelda vaid - väljas on juba pime, läbi puulatvade siravad tähed ja õhus on sügisese metsa lõhn, aga sina istud kaelani soojas vees ja ajad sõpradega juttu :) Järgmisel nädalavahetusel käisime Liisiga Ihasalu kandis seenil. St seeni saime küll ainult ühe kastme jagu, aga see oli niisama mõnus päev. Möödunud laupäeval olid aga Liis T. ja Erkini väga armsad pulmad (vaatan, et kuidagi liisirohke september mul :)). See oli taas selline hea "reaalsusest-ära" hetk; vihtusime tantsida ja R valvas pruuti ja väga lõbus oli. Järgmisel õhtul käisin vaatamas oma kursavend Oti esimest lavastajatööd, näidendit "Punane lind", mis oli ka vahva.

Lõpetuseks üks laul, mida ma just õppima hakkasin, "Ruhe sanft..." Mozarti lõpetamata ooperist "Zaide". Imeilus ja perfektses esituses...