Lühimälu tšempioni raske elu

On see mood, mida lood,
kellel seda vaja?
Ohvriks tood sa kalli aja,
aja parem asju, aga õmbled ja kood...

Umbes nii vist "Rock Hotel" kunagi laulis? Igal juhul on see lugu mind viimastel nädalatel pidevalt kummitanud, ilmselt seoses sellega, et minu pikas tegemata asjade nimekirjas on ka uue talvemantli ostmine (vanaga võiksin juba "Hulkur Rasmuse" peaossa kandideerida). Ma jätkuvalt VIHKAN poodlemist. Olen aega raisanud ja ringi vaadanud, aga mitte kusagilt ei leia mantlit, mis oleks piisavalt soe, elegantne ja seejuures ka taskukohane. Kardan, et see on üsnagi lootusetu juhtum. Asja muudab hullemaks fakt, et terve Tallinna kesklinn on täis ühesuguses vormiriietuses naisi, mis näitab, et nad kõik on teinud ära kodutöö ja tuupinud pähe "Cosmopolitani" või millegi taolise sügishooaja nõuanded, ja mina tunnen end nende keskel nagu tulnukas teiselt planeedilt.

Enamasti on mul siiski liiga kiire, et selliste asjade pärast muretseda. Lühimälu gümnastika võiks olla olümpiaala - meie kursus kindlasti võidaks meeskondlikus arvestuses, olles muude asjade kõrval võimeline kahe nädalaga pähe tuupima 10 ooperit (või siis ka mitte). Ma olen natuke kuri, sest ma tõesti ei mõista, mis võiks sellisest kvantiteedipõhisest õppimisest peale eluaegse jälestuse mõningate ooperite vastu võrsuda. Ma oleks täiesti või sees, kui mul lastaks jääda rumalaks ja kitsa silmaringiga inimeseks, nii et ma võiksin rohkem oma erialaga tegeleda ja kuulata erinevat muusikat siis, kui mulle meeldib. Muuhulgas tahaksin praegu hoopis seda lugu õppida. Kas see ei ole suurepärane laul?

Muide, eile õhtul oli suursündmus - vaatasin üle hulga aja filmi. Selleks oli "Up". Reklaami põhjal ei osanud ma suurt midagi oodata, aga tegelikult istusin enamuse filmist tooli serva peal ja ulgusin nutta, sest nii ilus ja kurb ja rõõmus ja südamlik oli.

Nüüd aga tagasi ooperite juurde - mis võiks olla parem viis pühapäeva õhtu veetmiseks kui tuupida pähe Verdi "Macbeth"?!