Üksildane vihapurse sotsiaalse ebavõrdsuse teemadel

Tuletagem meelde, et mul ei ole praegu üldse aega, onju. Sellest hoolimata ärritas üks vestlus varahommikuses saksa keele tunnis mind nii üles, et ma ei suuda siiani millelegi keskenduda.

Asi sai alguse sellest, et meie õpetaja, tavapärasest teravama sotsiaalse närviga inimene, vuhises klassiuksest sisse ja teatas, et Eestis valitseb ikka totaalne ebaõiglus - hulk naisi saab tänu igasugustele preemiatele ja lisatasudele juba 35 000 krooni kuus emapalka, samas kui teised peavad miinimumiga ära elama. Mille peale meie grupi "aga-mina-olen-tubli-ja-asjalik-sinisilm" väitis umbes, et tema küll ei kavatse majandusliku ebavõrdsuse pärast stressata ja kedagi kadestama hakata. Et inimese õnn ja majanduslik olukord on ikkagi tema enda teha jne. Mille peale mina tõin välja selle, et küsimus ei ole isiklikus kadeduses, vaid asjaolus, et Eestis elavad kümned tuhanded inimesed (sageli sugugi mitte enda süül) pikaajalises vaesuses ja ei ole võimelised iseseisvalt sellest välja rabelema. Selleks peaks meil olema riiklik poliitika, mis jaotaks tulusid natuke võrdsemalt ja jätkusuutlikumalt. Selle peale sain vastuseks, et sellisel juhul peaks ma minema poliitikasse ja ise midagi ära tegema, mitte ainult virisema.

Kusjuures mingis mõttes on sinisilmal ju õigus. Minust ja minu kuueaastasest sotsiaalteaduste tuupimisest ei ole praegu ühiskonnale mingit kasu, peale selle, et ma mõnikord suvalises kohas ärkan ja virisema hakkan. Teine asi on see, et kuigi ma näen probleeme, ei suuda ma pakkuda välja konstruktiivseid lahendusi või siis neid kuuldavaks teha. Äkki ma ka sellepärast üritan muusika võlumaailma ära pageda...

Ühes olen ma siiski kindel ja võin vastupidi arvajatega lõputult viriseda: inimese majanduslik olukord ei ole sageli tema enda teha. Me sünnime siia ilma konkreetses sotsiaalses klassis, mille rahalised võimalused, hoiakud hariduse, kultuuri ja ühiskonna suhtes, sotsiaalsed sidemed või nende puudumine, tänapäeval isegi arvuti ja interneti olemasolu või puudumine määravad suures osas ära edasise elutee. Kui me seda eitame ja ütleme, et halvema stardipositsiooniga inimesed on ise selles süüdi ja peavadki ise hakkama saama, siis hülgame endas selle, mis meid inimestena defineerib, hülgame selle, mille pärast inimkond on minu meelest ainsana säilimist ja arenemist väärt. Ma saan aru, et praegustes majanduskriisi tingimustes on sotsiaalvaldkonna rahastamine eriti ebameeldiv teema, aga isegi praegu tundub, et mõnes täiesti mittevajalikus valdkonnas või pigem mõningate priviligeeritud klasside puhul ajab raha siiani üle ääre, raha, millega mõnele teisele õnge ulatada võiks (ojaa, ma tean, et ma pole riigipoolselt doteeritavate ettevõtete ja töökohtade loomisele suunatud sotsiaalprogrammide soovitamisega mitte ainult lootusetult hiljaks jäänud, vaid meie ultraliberaalse majanduspoliitika juures ka juba ette ketseriks kuulutatud). Kui inimlikkus ei ole sellise ressursside jaotuse autorite jaoks teema, siis võiks ju katsuda läheneda asjale pragmaatilisest küljest. Me elame niigi vananevas ühiskonnas, kus tööealise inimressursiga on järjest kehvemad lood. Kui me sellises situatsioonis laseme tekkida 11 000 heitunul (inimesed, kes on käega löönud ja kaotanud igasuguse lootuse veel tööd leida) ning sunnime arvestatavat hulka rahvast töötama miinimumpalga eest tervise kaotuseni, rahvast, kes pealegi ei julge sellistesse tingimustesse lapsi sünnitada, siis mingil hetkel ei leidu enam piisavalt maksumaksjaid, et kogu seda tipu peal kõikuvat püramiidi üleval pidada. Mis jääb sellisel juhul praegu rahas suplejatel üle? Lasta sisse suurel hulgal välismaist odavat tööjõudu (tekkivatest sotsiaalprobleemidest võiks kirjutada ja ongi kirjutatud palju raamatuid) või pageda ise uppuvalt laevalt välismaale (kus neid enam ei pruugitagi avasüli oodata)?

Ma võiks sel teemal tegelikult lõputult vahutada, aga ma ei usu, et keegi viitsiks eriti kaua ühe läbikukkunud sotsiaaltöötaja mõlgutusi lugeda (palju õnne neile, kes nii kaugele jõudsid :)). Pealegi peab kasutu laululind nüüd oma praeguste liistude juurde tagasi pöörduma.