Elu nagu seiklusfilmis

Tuleb välja, et me ei elagi nii vaikses ja rahulikus kohas, kui arvasime. Istun praegu ja tudisen natuke, sest alles nüüd hakkavad kõik oleksid-poleksid pärale jõudma...

Ühesõnaga ma mõtlesin, et võtan täna natuke vabamalt ja tulen poole päeva pealt koju koristama ja rahus õppima. Trepikojas võttis mind vastu suitsuanduri piiksumine ja parasjagu bussi peale kiirustav naabrinaine andis teada, et see kostvat juba kümmekond minutit meie alumiste naabrite juurest. Uksekella peale keegi ei reageerivat. Mina jätsin tseremoonitsemise kohe vahele ja katsusin ust - selgus, et oli lahti. Koos ukse avamisega sain näkku tõsise vingulaksaka. Viskasin kotid trepikotta laiali, võtsin sõõmu õhku ja sööstsin korterisse. Leeke, taevale tänu, ei olnud. Köögis tossas huugavale elektripliidile unustatud mustaks kõrbenud ühepajatoit. Sain pliidi kinni, poti tulelt kõrvale ja rõduukse lahti, enne kui lämbusin. Tükk aega tundus mulle, et korteris pole kedagi. Panin aknad-uksed lahti, tegin sedasama trepikojas, mis tolleks momendiks oli juba samuti vingust hall. Siis tuli mõte, et äkki keegi ikkagi on kodus ja temaga on midagi juhtunud. Imelik tundus küll võõras elamises kolada, aga käisin siiski ruumid läbi ja oh üllatust - leidsingi tagumisest toast rahulikult magava mehe (me ei tunne siiani väga hästi oma naabreid). Püüdsin teda tükk aega äratada, aga tulutult. Siis hakkas hirm ja helistasin päästeametisse. Seletasin asja ära, vastati, et nad saadavad igaks juhuks kiirabi, kuna tõenäoliselt on vingumürgitus. Vahepeal hakkas mees elumärke ilmutama ja ma sain aru, et tal on ka märkimisväärne alkoholijoove. Umbes viie minuti pärast tuli mitte kiirabi, vaid suur päästeameti masin, mille peale ma omakorda üsna kohkunud olin. Päästetöötajate pealik oli aga suur Aleksandr Zukermani meenutav mees, kes arvas heatujuliselt, et ju oli häirekeskuse näpukas, käis igaks juhuks ruumid läbi, kiitis mind ja lohutas tükk aega, et kõik on korras (ma ei tea, enda meelest ma olin tol momendil üllatavalt rahulik, aga ju ma tema arvates vajasin poputamist). Lõpuks tuli ka kiirabi, kes leidis, et peale mitmepäevase tõsise alkoholijoobe mehel suurt muud viga ei ole. Kui ma kiirabi lahkudes veel politseid nägin meie poole sisse keeramas, mõtlesin, et ohhoo, kas varsti saadetakse pommirühm ka, aga neil vist oli mingi muu business pansionis.

Nii et peab olema tänulik, et ma otsustasin nii imelikul ajal koju tulla. Peab olema tänulik, et uks oli lahti (ma imestan natuke siiani selle naabrinaise käitumise üle - ma saan aru, et tal oli linnas mingi tähtis käik ja vaja bussi peale jõuda, aga ta oli ainuke kodus olev inimene terve püstaku peale, kui meie päevakangelane välja arvata - mis ta oleks siis teinud, kui ma ei oleks tulnud? Lihtsalt minema kõndinud, kuna uksekellale ei vastatud?). Peab olema tänulik, et leeke ei jõudnud tulla ja inimene ei saanud vingumürgitust. Ühesõnaga õnnelik õnnetus.

Mees ise muide tänas mind lõpuks üsna irooniliselt ja näis olevat arvamusel, et üks närvihaige tsikk tekitas lihtsalt tühjast tüli.